Unilife

Ma olen, tadatdataaaa, jälle öpilane. Ja seda selle köige uhkemas tähenduses, sest umbes nädala eest sai minust päris ametlikult, päris üliöpilane, päris suures koolis. Lubage höisata (enam mitte enne öhtut), ma olen Zürichi ülikooli meediateaduste tudeng. Boom, kolga kool ja keemia kaks, we did it, ja seda selle köige paremas tähenduses (sest keemia 2 on, keemia 2. Ja parem kui 1, eksole!).
Ma kohe alustuseks tahaksin teha suure kummarduse Kolga koolile, sellele pisikesele männimetsa sees punase katusega majale, mille seinad on minust kasvatanud ühe toreda ja JULGE tüdruku, ja targa. Alati ei ole kohe tark kui tead peast 1000 valemit vöi venekeele girillitsat, tarkus on olla tark ja kasutada Oma teadmisi, just täpselt neid, mis sa targalt iseendale kogud (ja milleks sa suuteline oled), ratsionaalselt. Saad aru?  Ja, et olgu öeldud. Need koolimaja seinad seal Kolga metsadevahel ei püsiks püsti ilma sellise toreda öpside tiimita. Kniks ja kaks kraapsu.
No mina, mina olen löputu unistaja. Ma unistan materiaalsetest asjadest, aga palju rohkem unistan ma igasugustest sellistest rahaga seondumatutest väärtustest. Sellistest, mis on küll rahaga seotud, aga raha ei ole esimene punkt, et raha pärast ei teeks. Siis on mul sellised normaalsed unistused. Noh, et saan lapsed ja käin tööl, lähen teatrisse ja kunagi ehk lähen maailmareisile. Ja see, et tahaks ülikooli minna. Ülikool on selline "normaalse" mudelelu üks osake. Mudelelu all pean silmas seda, mida igateine endale pöhikooli löpus vaimussilmas ette kujutab, et `kuidas köik kulgeb?`. Ja sinna kuulub klassikaliselt keskalöpp, ülikool, karjäär, mees/naine, lapsed, kodu, karjäär, lapsed, uus Maja, autoliising, pangalaen, lapselapsed, viimane maja (ilma laenuta, sest nüüd saime rahhi kokku), pensionäride bussireisid Euroopas vöileivad kotis, lapselapsed, villasedsokid ja palju mehhikoseepe. Ja, umbes sedasi kujutasin mina ette "normaalset elu" pöhikoolilöpus. Aga juba alguses läks minu rada sassi.
Keskkooli ma löpetasin, uhkelt rohelises kleidis. Pärast keskkooli ma ei suutnud ülikooli minna, sest mu reisihing vajas rahuldamist. Ma pidin korraks Ära käima. Ja nüüd ma siis istun, Zürichi ülikooli öpilaspilet näpus. Ülikool ülikooliks eksole, see ju siiski on järg sellele elumudelile, aga kas sa arvad, et ma kujutasin ennast seda elumudelipuzzlet kokkupannes Zürichi ülikoolis?
Ma isegi ei tea enam kuidas ja millal ja miks, aga ma otsustasin kandideerida ja voila, here i am. Ma pole mingi eriline lootja  ja lasen asjadel minna, aga vahel aitab see köige paremini, sest seda protsessi läbi tehes lasin nii mitmes situatioonis asjadel lihtsalt voolata. Ja tead, see on köige parem variant. Siin kohal mu peika naeraks ennast köveraks, sest nii lihtne nagu ma selle siia praegu must-valgelt kirja panin, see köik ka ei olnud.
Tähendab, armas söber, see, et üks minu profiiliga Noor (Eesti) pliks saaks astuda Zürichi ülikooli läheb tarvis selliseid asju: CV-d, igasugu gümnaasiumilöpuga seotud paberimajandust, saksa keel C1 taset, kohta eesti ülikoolis kandideeritaval erialal, motivatsioonikirja, igasugu dokumendikoopiaid ja muud pealtnäha tühist paberimajandust. Köigega läks nagu kenasti, aga erilist tähelepanu väärib minu SAKSA KEEL.
Kui ma Sveitsi tulin ei osanud ma ühtegi söna saksa keelt. Minu söbrantsilt Katsilt saadud saksa keele öpik ja keskkooli kirjanduseöpetaja Birkani kirjutatud zettel sönadega Grüezi Mittenand (eesti k. tere köigile) näppus astusin ma suurde saksa keelsesse maailma ning püüdsin ennast kuidagi arusaadavaks teha. Minu hostpere löpetas minuga inglise keele rääkimise umbes kuu pärast seda kui ma olin nende juures olnud ning umbes samal ajal algasid ka minu kohustuslikukud keeleöpingud keeltekoolis. Algus oli raske. Keeltekoolis küll mitte, sest minu tunnis öpiti nii pool aastat seda maailma köige elementaarsemat ja baaasislauset: MINA OLEN... Aga muus maailmas küll, iseenda väljendamine oli nii keeruline ja ma nii mönelgi Korral oleksin tahtnud nii väga lihtsalt inglise keeles rääkida, aga mu hostvanemad ei jätnud jonni ja aitasid mind vöidukalöpuni, C1-ni. (Kes ei tea, siis keeltes on tasemed (A1-C2, A1 madalaim, C2 körgeimtase). Ega see C1 kergesti tulnudki. Umbes esimese aasta löpuks sain ma igapäevas ennast vabalt arusaadavaks teha ning ka natukene keerulisemaid tekste kirjutada ja nii edasi. Teekond C1ni vöiksin lahterdada kolme rubriiki- Esimene katse, teine katse, kolmas katse. Jep, ma käisin kolm Korda. Siit lugu! Esimesel Korral polnud miskit muud- ma lihtsalt kukkusin läbi, teisel Korral sain ilusti hakkama ja tegin Ära, aga miskit kummalisel kombel minu tunnistus loeti kehtetuks. JA SIIS, mina ei jätnud jonni. Tegin veel nädal enne ülikooli algust uue testi ja boom 100st punktist 91.5!!! Saad aru, ükski mu keska riigieksami tulemus polnud nii hea. Ma olin väga proud, iseenda üle.
Proud olin ma ka sellel päeval kui ülikool algas. Päris musta seeliku ja valge triiksärgiga ei läinud, aga vähe viisakamalt algas see päev siiski. Kooki ka ei saanud, see ees sai eelmisel öhtul üks mönus starter (ja ilmselt ka selle hooaja viimane) grillpidu peetud. Ülikool tekitas minus paanikat, sest ma ei saanud sellest süsteemist mitte miskit aru, et kuidas ja mis köik funktioneerib. Päev enne tabas mind ka totaalne draama- MA JU EI TEA ISEGI, MILLISESSE RUUMI MA MINEMA PEAN! SIIN POLEGI NII, ET öPPEALAJUHATAJA TEEB TUNNIPLAAANI? OMG :D Ma tean, tropp. Ülikool ju vabad käed, tee mis tahad, kaua tahad... Kaua tahad on pahasti öeldud, sest minul käib asi koolis sedasi: on 4 kohustuslikku loengut ja 2 kohustuslikku valikloengut ja siis hunnik vabaloenguid. Ja kuna ma olen veel Assesment aastal, siis pean saama aastalöpuks 60 AP-d. Kui ei siis kukud välja. Loengud on muidu väga huvitavad, ainuke asi, mis mulle kohe absoluutselt ei istu on statistika. Aga on igasugu hullemat Jura, seega, saab küll.
Ja, sedasi Need lood on. Mul oli hästi kurb lahkuminek Oma hostperest. Ja igakord kui lapsed mind nüüd näevad on nad pöörased, aga me oleme niinii lähedased, seega no tears. Ühtlasi töötan ma ka kurikuulsas Coffeshopis Starbucksis. Ma jagan Oma kooli ja töö sedasi söbralikult (100%+ 40%), kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka. Ja ma ei anna alla!
Söber! Ma loodan,et sul on joonel. Kirjuta, kui miskit pahasti, ikka aitab!
Kalli-kalli
T

Kreet ja Ita said palmi all kokku ja tegid mu puhkusest puhkuse

Hei sõpsid! Mul on täna seljataga üks kummaline esmaspäev, samuti jäävad selja taha kaks imetoredat puhkusenädalat, sellest tulingi siia tna pajatama! Et puhkusest siis, mitte sellest esmaspäevast, olgu sellega nagu on.

Kahe nädala eest seadsime sammud Kreetale. See on selline reis, millest ma olen juba lapsest saati unistanud. Kreeta on alati olnud mingi maagiline koht, küsid miks... Ma olin kunagi VÄGA (VÄÄÄGAx100) vaimustuses Mamma Mia muusikalfilmist. (See, kus Meryl Streep oli)24.juulil saigi asi teoks- mu varvas astus Zürichist Heraklioni lennule ja juba 2.55 pärast tallusin Kreeta saare päikesest räsitud pinnast. "Kui teistmoodi lämbe" oli mu esimene mõte. Ma oleks kohe jooksnud kuhugile konditsioneeri alla, aga õues oli NII ILUS, sest see meri... Helehelesinine rannik ja sügavsinine meri, ma peaaegu minestasin ja oleks ka paar pisarat pillanud. Jaa, see postkaartsinisevahemere nägemine on bucketlistis oma aega oodanud vähemalt 3000aastat! 

Me buukisime peikaga oma reisi suht spontaanselt juuli alguses, sest nii-nii suur soov oli koos päikest jahtida ja selline tore chillime-lihtsalt-rannas puhkus kulus mõlemale marjaks ära.  Me tahtsime kas Kreekasse või Hispaaniasse (minu süda põksus kiiremini muidugi Kreeka nime kuuldes, sest  veelkord- MAMMA MIA!!), lõpuks sai määravaks parim pakkumine ehk kuna meil on umbes 1000 teist sama suurt unistust, siis me otsisime endale kõige parema 7-päeva pakkumise. Ja iseendalegi ootamatult maandusime  5tärni hotellis. Aga! Siin on ehk 3 asja, mida iga üks, kes endale silme ette pildi maalinud meist kahest hotelli fuajees miljonid kohvris, teadma peaks.

1) Kreeka 5 tärni ei ole muu Euroopa 5 tärni. Hotell oli muidugi vägev! Suurepärane basseiniala, jõusaalid, spa, mitmed rannabaarid, restoranid ja nii edasi. Aga Kreeka 5* lihtsalt on mujal Euroopas 4. Või lausa 3, okei 3,5.Me olime muidu hotelliga nii rahul!! Mul pole näiteks mitte kunagi hotelli eest kohvrit tuppa tassitud- never! Päris fancy tunne. 

2)Me saime all inklusive paketti ehk me söime ja jöime terve päeva kui palju tahtsime! Ja see söök oli IMELINE!!! Joogid ka. Basseini baarist sai päeva jooksul näiteks jäätist ja nii, mu jaoks suht bingo. Noo, jäätist sai kõvasti. Ma mõtlen, et KÕVASTI. Jaa, meil oli seal ka jõusaal, kus jaatist maha joosta. 3x jooksin ka, ülejäänd aja sõin jäätist, like theres no tomorrow. 

3)Arvestades Kreeka üleüldist majandust on siin Kreetal lihtsalt kõik nii-nii palju odavamad. Sedasi, et kaks Šveitsi töötavat noort inimest saavad endale seda 5* lubada. Hard working pays off muidugi ka. 

Kreeka majandus on silmapaistnud, seda mitte just kõige positiivsemas mõttes, kaua. Ega see elu  seal meelakkumine olegi.Palju kerjuseid, tänavaloomi, prügi... Mis mulle nii-nii kole tundus olid elekrtipostid IGALPOOL! Kogu linna ilme rikkusid elektritraadid.  Aga inimesed kõige selle juures on hullult sõbralikud. Me käisime ühel õhtul näiteks oliiviõli jahil ning saime suurepärase kaupmehega tuttavaks- kostitas meid oma poekeses nagu kadunud sugulasi, lahkudes poetas pisaragi. Hehe. Aga ka hotellis märkab meeletut külalislahkust, kõik on niinii toredad. Pluss suurem osa teenindajaid oskab saksa keelt. Mis on huvitav. Aga see muuseas pidigi  sedasi olema, et hooajal (aprillist oktoobri lõpuni) töötavad nad Kreetal ning talvel teenivad raha teenindajana saksa keelt kõnelevates riikides.

Ühelpäeval me jalutasime pisut ranna äärt mööda teise randa, et ühele minisaarele ujuda. Ning kuna meil olid ka snorgeldamiseks prillid ja toru kaasas käisime snorgeldamas ka, sedasi omal algatusel. Leidsime nii-nii palju kalu. Vahemere merepõhi pole ju üldse värviline- hõikab see, kes on snorgeldanud näiteks punases meres, aga tegelikult leidsime me hulga huvitavat!! Lihtsalt kogu see värk oli suht värvitu. 

Teisel päeval aga tripisime saarele nimega Chrissi island. Nagu ma juba enne mainisin on mu bucketlistis see heledavee nägemine olnud juba hirmushirmus kaua. Ja kuna meie hotellitänava iga teine ekskursioonibüroo pakub reisi maagilisele kristallselge veega saarele, oli mu jaoks selge! SINNA MA PEAN SAAMA! Mõeldud tehtud! 90euro eest sõidutatakse kaks nägu hotelli eest paradiisi. Reis algas muidugi HIRMUS vara, aga selle nimel- JA-JA-JA!! Ja ma vist ei saagi siin tähtede ja sõnade abil piisavalt väljendada, et kui ilus seal oli. Ma panen parem paar pilti, illustreerimaks minu hingetust. 

Õhtuti chillisime ja mõnulesime rannabaarides, rääkisime põnevate inimestega. Näiteks ühe tüdrukuga iirimaalt, kes juba mitmendat suve lihtsalt võtab time-offi ja tuleb Kreetale päikest püüdma ja Palmbari kokteile segama. Päris rändajahing, igipõline seikleja. Ja ränk rabaja, sest ma ei ütleks, et suvise Kreeta terassibaaris nende temperatuuridega mugav oleks neid kokteile segada. 

Ilmaga meil vedas! Temperatuurid ei olnud inimlikud, kuid täpselt parajad rannas lebotamiseks ja sedasi me üldiselt päevi õhtusse saatsimegi. Selleks päevaks kui me oma paradiisitripil käisime sattus olema muidugi reisi palavaim-43kraadi, muidu oli stabiilselt 36-38. Ei, õhtuti ei läinud just mugavamaks. Aga sõber jää igas joogis ning õhukesed kleidikesed aitasid hädast välja! Hotelli restoranis pidid härrasmehed muidugi pikkipükse ja kinniseid jalavarje kansma. Sedasi me siis igaõhtu istusime seal maitsvast toidust täispargitud taldriku ees- mina sitsikleidis ja sandalettides. Toni triiksärgis, teksades ja kinnisteskingades... Hihi. Kättemaksuks, vist, võitis ta kõik UNO kaardimängud meie reisi ajal. Tasakaal. 

Väljaarvatud see, et meie tagasilend umbes 3h hiljaks jäi oli kõik päikeseline . Pärast kaheksat päeva Kreetal oli isegi täitsa mõnus Zürichisse tagasi tulla, et kohekohe tähistada 1st augustit! Kodus olime me tegelikult vaid 2 päeva- tegime kaks kiiret pesupäeva, lõime 1l augustil sõpradega klaase kokku, käisime sõbranna sünnipäeval ja siis tõmbasime juba Itaaliasse.

Itaaliasse mineku otsustasime me Kreetal, kui saime aru, et meie puhkus saab kohe-kohe läbi. Buukisime suvalise hotelli Maggiore järve ääres ja 3. augistil (mu armsa vanaema sünnal) ajasime jälle minema. Auto pungil asju täis jõudsime me suhteliselt hilisel tunnil hotelli. Kuna meil polnud seekord üldse plaanis logeleda möödusid enamus meie päevad matkates.Ühel päeval me siiski olime terve päeva vesijalgrattaga järvel Lago di Monate. Aga matkamise ülekaalust (?!) kõnelevad pudelipõhja suurused villid mu kandadel ja päkkadel ja varbaid villide alt põhimõtteliselt ei näe. Ma pole iial nii kaua matkarajal olnud, aga kui itaallased tunneksid sellist asja nagu matkarajamärgistus ei oleks meie oodatud 3,5h matkast 6 saanud. Me nimelt saime sõbralt Googlilt põneva matkaraja, mis jutu järgi juhatab teelised möôda kolmest kosest. Ja kõik, mida me ei leidnud olid kosed. (Pärast matka muidugi võtsime auto ja sõitsime mujale koskede juurde, et päris pettund poleks) Eks need itaallased olegi rohkem suuremulli puhujad. Ometi leidsime kaks imearmast pea väljasuremas Itaalia külakest, kus inimesed kasvatavad eesleid, külakiriku ees palvetavad mustades kitlites vanad naised, lapsed jooksevad heinaküünide vahel ja mehed istuvad külasildiall päikese varjus õllepudelid käes. Kõik itaallased naersid meid välja ning ei uskunud oma kõrvu kui Toni itaalia keeles neile selgeks üritas teha, et ja, me tõesti jalutasime need 6km mäkke, jep selle palavusega. Siinkohal olgu mainitud, et itaallased ei astu sammugi jala ning nende kõnniteed on niii kriminaalselt olematud, et nii mõnelgi korral tee ääres kõndides hüppas süda kuklasse. "A milleks, mul on ju auto?" Pajatas üks pizzapoiss. 

Pizzast ja nii rääkides... Noo seda värki nad seal tunnevad. Pizza oli imeime maitsev ka suvalises nurgataguses putkas ja teate.. Seal oligi toit parim, sest igasugused restoranid vaatega mägedele või järvele olid toidupoole pealt hirmus nigelad aga kallid, ilmselgelt maksad vaate eest... Pizzat sai kõvasti söödud ja mmmmmmmmuidugi, peaaegu oleks unustanud, GELATO! Itaalia jäätis, mis samuti igas nurgapealses putkas maitseb nagu T A E V A S!

Ja, reisida on maru vahva, sama vahva on koju tagasi tulla, sest reisi palju tahad, oma voodi on ikka oma! Tegelikult saigi nüüd vast kõik öeldud. Panen illustreerivalt siia ka paar pilti, et saaks lõbusam.

Ps! Nii paljud on huvitundnud, et mismoodi nüüd siis sügisest see Rannapiiga elama hakkab. Üsnapea tuleb selle teemaline postitus ka. Juhhu

Kalli- kalli- musi- pai! 

T

    Kreeta

    Sunset maailma ilusamas restoranis Kreetal

    Kreetal muidu peale oliivipuude muud rohelist ei ole, siiski hotelli ümbrus oli kenasti disainitud roheliselt

    Chrissi island

    Chrisssi

    Chrissi

    Pidavat olema Euroopa lõuna poolseim linn.

    Jaaa.. TESSIN! Šveitsi itaalia.

    Lago di Monate

    Lago di Maggiore ja meie kurikuulsa "leia kolm koske" matka lõpppunkt! 6 tundi, aga oi kui väärt!

    Minu essa cliffjumping! V noh, sellel pildil ma ujun! 

    Caumasee ja ei, ma ei tunne seda tüüpi pildil.

<3

Estonia-Estland-Eesti ehk rannapiiga kodus vol. 2 aastat

Istun praegu siin segases Berliini lennujaamas ja ausalt öeldes naudin täiega seda KUUMA päikest (mida ma kaks nädalat näinud pole ja Zürichis juba vaikselt vihkasin), värskendav icelatte näpus. Mmmm.. Samas on minus mixed emotions, sest hoolimata vihmast ja vihmast and did i mention vihmast? on selja taga 1 tiptop puhkus.  Ja nata kurb on isegi tagasiteel olla. 

Eestist eemal olles on tagasitulemiserõõm alati nii suur, et ootusärevus sügab südant (algriiim,hihi) niii pikalt, et kõik mu Šveitsi lâhedased kuulsid vist 10x päevas: "MA VARSTI LÄHEN EESTISSE". Nagu classic Triin umbes nii 2kuud enne oma sûnnipäeva. Koju tulek tegelt ongi nagu sünnipäev, vähemalt süda tunneb sedasi. 

Minult on nende viimase kahe aasta jooksul tohutult palju küsitud, et kuidas ma selle kõigega ümberkäin. Koju ja tagasi ja koju ja tagasi ja... Aga see ongi saanud mu elu rütmiks. Ja kodusid on kaks. Ehk siis koju ja koju ja koju ja koju ja koju ja... Ja nende omavahel sidumine ongi kuidagi saanud millekski nii orgaaniliseks, millekski, milleta... Ma tahaksin siin kohal öelda, et mulle hullult meeldib selline elu, sest ...

1) väärtushinnangud ELU suhtes muutuvad (on siiani ka palju seda teinud) tohutult. Selline kahe riigi vahelt pendeldamine avab silmi. Hullult! 

2)mu INIMESED on saanud veel kallimaks. ja uued inimesed samuti.

3)ma lihtsalt ise olen iseenda kohta nii palju õppinud

...ja ma ilmselt ei kujuta sellist teistmoodi elu enam ette ka. Praegu sedasi ristteel seistes olen ma palju juurelnud ja mõelnud ja kaalutlenud, et tuleks päeva pealt PÄRISELT ära. Aga see on umbes sama valus kui 2-aastaselt võetkase lemmikmänguasi ära.... Või keegi tõstetakse kodust välja tänavale...MKMM, eii, sedasi ei saa, sest ma teeksin sedasi iseennast ääretult kurvaks. Ja ma eelistan naeratamist karupisaratele seega sedasi ma siis pendeldan kahe riigi vahelt ja olen õnnelik. Iga kord 1 kõik kumba lennujaama sisenedes nagu lahkun oma mugavustsoonist, aga samas tulen täiega mugavustsooni, said aru mis ma mõtlesin? 

Ah, puhkusest ka! Eesti on oma heade ja veadega ikka imearmas! Kõik need armsaks saanud kohad jooksin läbi ja veel rohkemgi, sest

1)Ma käisin umbes 3x Tartus. Ülikooli asju ajamas ja tâditütrega chillimas. Peaasjalikult siiski ülikoolis, kuid Maria oli 1 imeline boonus. Tänks veelkord beibi, Verneri ja madratsi eest. 

2)Ma sõitsin vanematega umbes pool Eestist läbi. Lisaks Tartule, kuhu mu vanemad mind pea kahel korral sōidutasid (musid) jõudsime me ka Lottemaale (must visit,  vahva), Pärnusse, Haapsallu ja Rakveressegi. World trip! Ja palju ilusaid kohti, mida ma järgmisel korral koos oma Šveitsi armsatega kindlasti ka avastan. 

3) Nägin, et pere ja sõbrad on endiselt sama lahedad ja kõik on nendega ikkagi "omadel kohtadel". Mõnel läheb isegi paremini kui kunagi varem ja see on NIINII tore. Sest maailma parim tunne on näha kallite inimeste silmi säramas. Kõlan nagu Getter Jaani (hah, puid ma siiski veel ei kallista). Samas mõni sõps jäi nägemata ka, aga nagu mu taat ikka ütleb: ega siiis kõike head korraga ei saa! (Ja, see sama, khuuli T-shirtiga vanaisa) 

4)Ma lihtsalt nautisin seda vabadust ja hommikus logelemist ja maasikaid ja TÜRGI JOGURTIT! Selle viimasega on nii, et kui ma mõtlen, mida ma Eestis olla ALATI söön on see Türgi jogurt! Appi, kui hea kraam. Mu mama juba teab, kui Triin tuleb olgi special jogurt külmikus, sest pannkookidega mind enam ära ei osta. Pane türgi jogurt külmikusse ja ma olen sinu! 

5)Ma lihtsalt armastan Eestit! Selle lihtsust ja ta vigu. Ma isegi suure heameelega sõitsin selle tunne-oma-kodumaad bussiga Tallinnasse, sest miks mitte Valkla? A Valkals käisin ka! Ja Tapal. :D i know, elu on täis üllatusi.

Nüüd aga läheb elu edasi hoopis teises taktis. Kohe kui ma koju jõuan teen taaskohtumise oma Šveitsi bestikatega, siis töötan kolm päeva ja siis ootab mind Kreeeeta ja siis edasi juba Itaalia ja siis... Who knows? ÜLIKOOL? Aapppiii! Sellest juba siis kui asi käes. 

Musid kallid ja nautige mu Eesti pilte! 

Alati rõõm

Triin

Amsterdam!

Helloou! On jälle aeg, selg sirgu lüüa ja ennast blogis näidataaaa! Juhhei! Igatahes söpsid, pliis no hard feelings mu eelmise üsna julge postisuse osas, sest täna tuleb taaskord hoopis Triinulikum postitus. 

Nimelt- Puhkused, iga inimlooma lemmikasjad. Iga pisemgi tuulutus teeb ainult head ja sedapsi mõeldes seadsimegi T-ga eelmisel nädalal sammud viieks päevaks Amsterdami. Oii-oii kui vägev linn. Tegelikult ka! Mulle meeldis seal hullult. Ainuke asi, mis mind häiris olid need inimmassid tänavatel. Ma olen pisikese Zürichi plix või veel rohkem- ma olen KOLGAS üles kasvanud eks ja see Amsterdam ajas mul silme eest ikka kenasti kirjuks. Aga need inimesed, need olid hulllult hullult muhedad ja toredad. Meil vist polnudkui ühtegi halba kogemust hollandlastega. Isegi see plix, kes mind rattaga surnuks sõita tahtis ei proovinud süüd minu kaela ajada, et ma vales kohas teed ületasin, vaid tuli pärast hullult vabandama ja tahtis mulle jätsigi osta. 

Rattad ongi ilmselt üks Amsterdami sümbol. Need on igalpool ja rattaliiklus on nii kriminaalne. Ometi otsustasime isegi rattad laenutada. Me kogesime korra kui ebamugav on linna ühistrantsport, seega tundus velo palju lihtsam viis punktist A punkti B reisimiseks, oli ka. Ratta laenutus Amsterdamis pole midagi ennenägematut- pea igal nurgal saab üheks päevaks 10ka eest. Noh ja siis mingeid kiivreid ega erilisi reegleid pole, lihtsalt sõida. Mul võttis pehmelt öeldes esimeseks 10ks minutiks ikka VÄGA õõnsaks seest, aga hiljem oli juba fun. Sinna maani, kus mina kui kõige parem teejuht, meid reede õhtuses liikluskeerises südalinna juhatasin. Seal ei saanud isegi Toni enam aru, mis , kuidas ja kus. Aga Amsterdami jalgrattasõit on kindlasti must-do! 

Samamoodi peaks iga turist tegema tiiru paadiga kanalitel. Meie tegime lausa kolm, sest nii äge. Selline tavaline turistilaks, aga sedasi ilusa ilmaga mööda kanaleid tiirutada, nautida, kuulata huvitavaid kaptenilugusid ja lihtsalt olla, oli nii mõnus. Ja PILDISTADA. Me tegime umbes mitumitu tuhat pilti nende viie päeva jooksul ja kõikse kaunimad fotod said just paadilt. 

Minu lemmiklinnaosa Amsterdamis on Jordaani linnaosa. Oh kui kaunis sa oled- ilusad majad, palju rohelust, kenad majad, tänavakohvikud ja muidugi jalgrattad. Ühtlasi olid suhteliselt meeldejäävad ka Amsterdamis asuvad muuseumid. Või noh, me ainult 1 te külastasime- Van Goghi. Tahtsime ka Anne Frank Huisi minna, aga aeg sabas seismiseks oli liiga armas. Seega me valisime Goghi ja mul on tunne, et see oli üks hea otsus. Gogh oli ka minu kunstiajaloo tunni ilmselt üks meeldejäävamaid maalikuntsnike, seega seda oma silmaga näha oli päris tuus. Pluss see süsteem seal muuseumis oli nii lahe, pole üheski kunstimuuseumis veel nii huvitav olnud. 

Sellisteks tavalisteks turistikateks sattus veel punastelaternate tänav, mis pani mind sügavalt naisteõigustele ja üleüldse laiemalt prostitutsioonile mõtlema. Seega me umbes poole reisist arutlesime teemal MIKS üldse, naised??? Pluss Amsterdamis ongi sedasi, et kui tänaval jalutad, siis on poodide järjestus sedasi : Jalgrattalaenutus, sexshop, suveniiripood, coffeeshop, jalgrattalaenutus, sexshop, coffeeshop... Ilmselgelt prioriteedid paigas. 

Sellist suurt shoppingut me ei teinud ning ainsad suveniirid, mis me kaasa ostsime olid külmkapimagnet mu vanematele ja kaks t-särki. Ega polnudkui aeg ja mahti, sest tänavatel jalutamine ja seda ilu sisse ahmida tundus hulga lõbusam. 

Me sõime Amsterdamis vast ainult aasiaköögis. Seal on muidu selline streetfood väga in, et igal nurgal saab tuututäie friikaid, aga me valisime pea igal korral hiinaka, sest why not? Hommikuks muidugi sõime imemaitsvaid pannkooke. Tuleb välja, et neid nad teevad imehästi! 

Minule on Holland olnud alati Tulbiriik. Ning sellel kevadisel ajal, mil meie sinna sattusime olid tulbid igalpool- hotelli receptionist- tänavanurkadeni. Me kahjuks ühtegi väljasõitu linnast välja ei teinud, aga Toni lubas mind kunagi tulbiväljadele ka viia! Meil lihtsalt poleks seekord aega olnud. 

Meie üheks reispäevaks sattus olema kings day. Ehk Hollandi kuninga sünna, mida hirmsa prallega tähistati. Kõik oli igalpool oranž ning oi kui palju inimesi. Samas see linna vibe oli nii-nii hea. Igalpool kontserdid ning poekesed, marektid ja nii edasi. Oh Amsterdam! 

Me võtsime endaga kaasa vaid hea emotsiooni. Õnneks mängis ka ilm meiega kaasa. Juhhei!

Õnneks ei pea seda "tuulutamist" enam kaua ootama, sest juba järgmine nädalavahetus on plaanis minipuhkus. Sellest juba siis. 

Kalli-kalli! Ja miks mitte, sõitke ka Amsterdami?! 

T. 

P.s! Piltidega on sedasi, et neid on! Aga ma ikkagi panen siia praegu vaid loetud. Muah! 

Dear mr. Primeminister come take a little walk with me

Tere semud!

Minu armas Eesti sõbranna Annika, kellest te ilmselt varemgi siin lugeda olete saanud, on minu tulihingeline blogifänn ning muudkui ootab uut postitust, sest KUIDAS MUL LÄHEB? 

Täna sean ma sammud siia hoopis veidramal põhjusel. Nimelt hommikul Postimeest lugedes hakkas mulle silma, et iga kolmas pealkiri on seotud meie uue peaministri härra Rõivasega. Ning siinkohal, täiesti poliitikakauge inimesena ütleks ka mina sõna sekka, sest see, et ma Eestis hetkel ei resideeru ei tähenda sugugi, et mind ei huvitaks Eesti elu. Vastupidi, igapäevaselt elan ma kaasa oma vanemate, vanavanemate, tädide-onude, sõprade eludele ning mind huvitab väga, mis elu nemad meie koduriigis elavad.

Vastupidiselt paljudele arvamusliidritele katsun mina natukene peaminister Taavit mõista. Usun, et temapuhul on hetkel natukene tegemist enesekehtestamisega, sest ilmselgelt rahvas hindab tema kogemust vaid vanust vaadates. 35-aastane meesterahvas ei pruugi olla ideaalne õigete otsuste langetaja tipppoliitikas, kuid kas me nägine neid suuri ja õigeid otsuseid selliste elunäinud meeste puhul nagu Ansip või Parts?

Ei, ma ei kaitse kuidagi härra Rõivast, sest minu arust on ta üks kitseke kahe heinakuhja vahel, kel tuleb valida, kas hea maine ning rahva vajdused või karmid otsused, mis pikemas perspektiivis kasu toovad, ent täna rahvale kohe üldse ei meeldi. Ja seda valikut tehes on ta üsna otsustusvõimetu ning enesekaitseks laseb täiesti seosusetut juttu, võtabsõna täiesti ebapäevakajalistel teemadel. Aga tegelikult on tal hirm, hirm rahva ees, keda juba aastaid on raputatud ning tritud ühest nurgast teise ning kes lõpuks ometi temalt, tulevikuhaldjalt uusi ning paremaid vastuseid ootab. Ning juba pärast esimesi väljaütlemisi oleme me pidanud pettuma, sest rõõm ja lootused on meilt kiiresti jälle ära võetud. See on nagu siis kui poeg teatab pärast kolme kummalist pruuti, et tal on lõpuks vahva uus pruut. Enne kui ema juba rõõmustada jõuab tuleb välja, et pruut avab uue striptiisiäri. No saate aru küll. 

Võib-olla peame me arvestama ka sellega, et noorpoliitik peab kõik partiid ümbermängima ning s****t saia hakkama meisterdama. Algus ongi valulik, sest tema eelkäijad kaotasid ju kõik trumbid. 

Üleüldse on see lugu minu silmis sedasi, et peaminister dirigeerib orkestrit kelleks on valitsus, rahvas tantsib püünel ning kui liigutused vähe raskemaks lähevad kukub kohe kogu kamp halama, et me ei saa, ei paindu nii palju. Võib-olla ootaks natukene ja vaataks, sest ehk on Rõivasel miskit nii uudset plaanis, et pärast plaksutame koos Toompeal käsi ja

viskame spagaati, juubeldame. Aga tõsi, oma negatiivsete sõnavõttudega ta kaugele ei jõua ning rahvast painduma ei pane. 

Tal on õigus demokraatlikus riigis öelda köike, samamoodi rahval. Asi on lihtsalt maines ning usalduses. Meie teda ei usalda kui ta meid esimesel valitsuskuul kütuseaktsiisi tõusu jutuga üllatab. Ning meie oma tembeldamistega võibolla paremat peaministrit ei väärigi. 

See on natuke konservatiivne ning jube eestlaslik, üksteise maha tegemine ma mõtlen, sest minu arust oleks hirmus tore kui me rohkem kui laulupeol kokkuhoiaks ning valikuid toetaks, sest meie ju valisime nemad märtsis riigikokku. Ja ehk jätaks Laulva-Luisa kogust teemast välja, sest vaevalt tema kodus õhtusöögi lauas Rõivase peaministriks hakkamist nõudis. 

Aga, mida mina ka tean. Istun parem oma künka otsas edasi ja laulan rõõmust, sest mina küll olen ääretult õnnelik inimloom. Muudkui valan pisaraid nagu Linda kui Kalev enam koju ei tulnud, et Emajõe nutan noh. Tegelikult ka, mul läheb hästi. Ei kirjutagi miskit pikalt, vaid siia poliitika jutu alla panen hunniku pilte enda elust. Illustratiivselt sedasi, tõsise teema lõpetuseks! 

Peace ja pliis mõelge kui midagi ütlete! 

Kallid

T

    Minu põnn! 

    1!

    Hopp Eesti! Jalka! 

    Karulaugupesto! 

    Zürich

    Lucaspoiss