Eestist eemal olles on tagasitulemiserõõm alati nii suur, et ootusärevus sügab südant (algriiim,hihi) niii pikalt, et kõik mu Šveitsi lâhedased kuulsid vist 10x päevas: "MA VARSTI LÄHEN EESTISSE". Nagu classic Triin umbes nii 2kuud enne oma sûnnipäeva. Koju tulek tegelt ongi nagu sünnipäev, vähemalt süda tunneb sedasi.
Minult on nende viimase kahe aasta jooksul tohutult palju küsitud, et kuidas ma selle kõigega ümberkäin. Koju ja tagasi ja koju ja tagasi ja... Aga see ongi saanud mu elu rütmiks. Ja kodusid on kaks. Ehk siis koju ja koju ja koju ja koju ja koju ja... Ja nende omavahel sidumine ongi kuidagi saanud millekski nii orgaaniliseks, millekski, milleta... Ma tahaksin siin kohal öelda, et mulle hullult meeldib selline elu, sest ...
1) väärtushinnangud ELU suhtes muutuvad (on siiani ka palju seda teinud) tohutult. Selline kahe riigi vahelt pendeldamine avab silmi. Hullult!
2)mu INIMESED on saanud veel kallimaks. ja uued inimesed samuti.
3)ma lihtsalt ise olen iseenda kohta nii palju õppinud
...ja ma ilmselt ei kujuta sellist teistmoodi elu enam ette ka. Praegu sedasi ristteel seistes olen ma palju juurelnud ja mõelnud ja kaalutlenud, et tuleks päeva pealt PÄRISELT ära. Aga see on umbes sama valus kui 2-aastaselt võetkase lemmikmänguasi ära.... Või keegi tõstetakse kodust välja tänavale...MKMM, eii, sedasi ei saa, sest ma teeksin sedasi iseennast ääretult kurvaks. Ja ma eelistan naeratamist karupisaratele seega sedasi ma siis pendeldan kahe riigi vahelt ja olen õnnelik. Iga kord 1 kõik kumba lennujaama sisenedes nagu lahkun oma mugavustsoonist, aga samas tulen täiega mugavustsooni, said aru mis ma mõtlesin?
Ah, puhkusest ka! Eesti on oma heade ja veadega ikka imearmas! Kõik need armsaks saanud kohad jooksin läbi ja veel rohkemgi, sest
1)Ma käisin umbes 3x Tartus. Ülikooli asju ajamas ja tâditütrega chillimas. Peaasjalikult siiski ülikoolis, kuid Maria oli 1 imeline boonus. Tänks veelkord beibi, Verneri ja madratsi eest.
2)Ma sõitsin vanematega umbes pool Eestist läbi. Lisaks Tartule, kuhu mu vanemad mind pea kahel korral sōidutasid (musid) jõudsime me ka Lottemaale (must visit, vahva), Pärnusse, Haapsallu ja Rakveressegi. World trip! Ja palju ilusaid kohti, mida ma järgmisel korral koos oma Šveitsi armsatega kindlasti ka avastan.
3) Nägin, et pere ja sõbrad on endiselt sama lahedad ja kõik on nendega ikkagi "omadel kohtadel". Mõnel läheb isegi paremini kui kunagi varem ja see on NIINII tore. Sest maailma parim tunne on näha kallite inimeste silmi säramas. Kõlan nagu Getter Jaani (hah, puid ma siiski veel ei kallista). Samas mõni sõps jäi nägemata ka, aga nagu mu taat ikka ütleb: ega siiis kõike head korraga ei saa! (Ja, see sama, khuuli T-shirtiga vanaisa)
4)Ma lihtsalt nautisin seda vabadust ja hommikus logelemist ja maasikaid ja TÜRGI JOGURTIT! Selle viimasega on nii, et kui ma mõtlen, mida ma Eestis olla ALATI söön on see Türgi jogurt! Appi, kui hea kraam. Mu mama juba teab, kui Triin tuleb olgi special jogurt külmikus, sest pannkookidega mind enam ära ei osta. Pane türgi jogurt külmikusse ja ma olen sinu!
5)Ma lihtsalt armastan Eestit! Selle lihtsust ja ta vigu. Ma isegi suure heameelega sõitsin selle tunne-oma-kodumaad bussiga Tallinnasse, sest miks mitte Valkla? A Valkals käisin ka! Ja Tapal. :D i know, elu on täis üllatusi.
Nüüd aga läheb elu edasi hoopis teises taktis. Kohe kui ma koju jõuan teen taaskohtumise oma Šveitsi bestikatega, siis töötan kolm päeva ja siis ootab mind Kreeeeta ja siis edasi juba Itaalia ja siis... Who knows? ÜLIKOOL? Aapppiii! Sellest juba siis kui asi käes.
Musid kallid ja nautige mu Eesti pilte!
Alati rõõm
Triin
No comments:
Post a Comment