Tere semud!
Minu armas Eesti sõbranna Annika, kellest te ilmselt varemgi siin lugeda olete saanud, on minu tulihingeline blogifänn ning muudkui ootab uut postitust, sest KUIDAS MUL LÄHEB?
Täna sean ma sammud siia hoopis veidramal põhjusel. Nimelt hommikul Postimeest lugedes hakkas mulle silma, et iga kolmas pealkiri on seotud meie uue peaministri härra Rõivasega. Ning siinkohal, täiesti poliitikakauge inimesena ütleks ka mina sõna sekka, sest see, et ma Eestis hetkel ei resideeru ei tähenda sugugi, et mind ei huvitaks Eesti elu. Vastupidi, igapäevaselt elan ma kaasa oma vanemate, vanavanemate, tädide-onude, sõprade eludele ning mind huvitab väga, mis elu nemad meie koduriigis elavad.
Vastupidiselt paljudele arvamusliidritele katsun mina natukene peaminister Taavit mõista. Usun, et temapuhul on hetkel natukene tegemist enesekehtestamisega, sest ilmselgelt rahvas hindab tema kogemust vaid vanust vaadates. 35-aastane meesterahvas ei pruugi olla ideaalne õigete otsuste langetaja tipppoliitikas, kuid kas me nägine neid suuri ja õigeid otsuseid selliste elunäinud meeste puhul nagu Ansip või Parts?
Ei, ma ei kaitse kuidagi härra Rõivast, sest minu arust on ta üks kitseke kahe heinakuhja vahel, kel tuleb valida, kas hea maine ning rahva vajdused või karmid otsused, mis pikemas perspektiivis kasu toovad, ent täna rahvale kohe üldse ei meeldi. Ja seda valikut tehes on ta üsna otsustusvõimetu ning enesekaitseks laseb täiesti seosusetut juttu, võtabsõna täiesti ebapäevakajalistel teemadel. Aga tegelikult on tal hirm, hirm rahva ees, keda juba aastaid on raputatud ning tritud ühest nurgast teise ning kes lõpuks ometi temalt, tulevikuhaldjalt uusi ning paremaid vastuseid ootab. Ning juba pärast esimesi väljaütlemisi oleme me pidanud pettuma, sest rõõm ja lootused on meilt kiiresti jälle ära võetud. See on nagu siis kui poeg teatab pärast kolme kummalist pruuti, et tal on lõpuks vahva uus pruut. Enne kui ema juba rõõmustada jõuab tuleb välja, et pruut avab uue striptiisiäri. No saate aru küll.
Võib-olla peame me arvestama ka sellega, et noorpoliitik peab kõik partiid ümbermängima ning s****t saia hakkama meisterdama. Algus ongi valulik, sest tema eelkäijad kaotasid ju kõik trumbid.
Üleüldse on see lugu minu silmis sedasi, et peaminister dirigeerib orkestrit kelleks on valitsus, rahvas tantsib püünel ning kui liigutused vähe raskemaks lähevad kukub kohe kogu kamp halama, et me ei saa, ei paindu nii palju. Võib-olla ootaks natukene ja vaataks, sest ehk on Rõivasel miskit nii uudset plaanis, et pärast plaksutame koos Toompeal käsi ja
viskame spagaati, juubeldame. Aga tõsi, oma negatiivsete sõnavõttudega ta kaugele ei jõua ning rahvast painduma ei pane.
Tal on õigus demokraatlikus riigis öelda köike, samamoodi rahval. Asi on lihtsalt maines ning usalduses. Meie teda ei usalda kui ta meid esimesel valitsuskuul kütuseaktsiisi tõusu jutuga üllatab. Ning meie oma tembeldamistega võibolla paremat peaministrit ei väärigi.
See on natuke konservatiivne ning jube eestlaslik, üksteise maha tegemine ma mõtlen, sest minu arust oleks hirmus tore kui me rohkem kui laulupeol kokkuhoiaks ning valikuid toetaks, sest meie ju valisime nemad märtsis riigikokku. Ja ehk jätaks Laulva-Luisa kogust teemast välja, sest vaevalt tema kodus õhtusöögi lauas Rõivase peaministriks hakkamist nõudis.
Aga, mida mina ka tean. Istun parem oma künka otsas edasi ja laulan rõõmust, sest mina küll olen ääretult õnnelik inimloom. Muudkui valan pisaraid nagu Linda kui Kalev enam koju ei tulnud, et Emajõe nutan noh. Tegelikult ka, mul läheb hästi. Ei kirjutagi miskit pikalt, vaid siia poliitika jutu alla panen hunniku pilte enda elust. Illustratiivselt sedasi, tõsise teema lõpetuseks!
Peace ja pliis mõelge kui midagi ütlete!
Kallid
T
No comments:
Post a Comment