Ma kohe alustuseks tahaksin teha suure kummarduse Kolga koolile, sellele pisikesele männimetsa sees punase katusega majale, mille seinad on minust kasvatanud ühe toreda ja JULGE tüdruku, ja targa. Alati ei ole kohe tark kui tead peast 1000 valemit vöi venekeele girillitsat, tarkus on olla tark ja kasutada Oma teadmisi, just täpselt neid, mis sa targalt iseendale kogud (ja milleks sa suuteline oled), ratsionaalselt. Saad aru? Ja, et olgu öeldud. Need koolimaja seinad seal Kolga metsadevahel ei püsiks püsti ilma sellise toreda öpside tiimita. Kniks ja kaks kraapsu.
No mina, mina olen löputu unistaja. Ma unistan materiaalsetest asjadest, aga palju rohkem unistan ma igasugustest sellistest rahaga seondumatutest väärtustest. Sellistest, mis on küll rahaga seotud, aga raha ei ole esimene punkt, et raha pärast ei teeks. Siis on mul sellised normaalsed unistused. Noh, et saan lapsed ja käin tööl, lähen teatrisse ja kunagi ehk lähen maailmareisile. Ja see, et tahaks ülikooli minna. Ülikool on selline "normaalse" mudelelu üks osake. Mudelelu all pean silmas seda, mida igateine endale pöhikooli löpus vaimussilmas ette kujutab, et `kuidas köik kulgeb?`. Ja sinna kuulub klassikaliselt keskalöpp, ülikool, karjäär, mees/naine, lapsed, kodu, karjäär, lapsed, uus Maja, autoliising, pangalaen, lapselapsed, viimane maja (ilma laenuta, sest nüüd saime rahhi kokku), pensionäride bussireisid Euroopas vöileivad kotis, lapselapsed, villasedsokid ja palju mehhikoseepe. Ja, umbes sedasi kujutasin mina ette "normaalset elu" pöhikoolilöpus. Aga juba alguses läks minu rada sassi.
Keskkooli ma löpetasin, uhkelt rohelises kleidis. Pärast keskkooli ma ei suutnud ülikooli minna, sest mu reisihing vajas rahuldamist. Ma pidin korraks Ära käima. Ja nüüd ma siis istun, Zürichi ülikooli öpilaspilet näpus. Ülikool ülikooliks eksole, see ju siiski on järg sellele elumudelile, aga kas sa arvad, et ma kujutasin ennast seda elumudelipuzzlet kokkupannes Zürichi ülikoolis?
Ma isegi ei tea enam kuidas ja millal ja miks, aga ma otsustasin kandideerida ja voila, here i am. Ma pole mingi eriline lootja ja lasen asjadel minna, aga vahel aitab see köige paremini, sest seda protsessi läbi tehes lasin nii mitmes situatioonis asjadel lihtsalt voolata. Ja tead, see on köige parem variant. Siin kohal mu peika naeraks ennast köveraks, sest nii lihtne nagu ma selle siia praegu must-valgelt kirja panin, see köik ka ei olnud.
Tähendab, armas söber, see, et üks minu profiiliga Noor (Eesti) pliks saaks astuda Zürichi ülikooli läheb tarvis selliseid asju: CV-d, igasugu gümnaasiumilöpuga seotud paberimajandust, saksa keel C1 taset, kohta eesti ülikoolis kandideeritaval erialal, motivatsioonikirja, igasugu dokumendikoopiaid ja muud pealtnäha tühist paberimajandust. Köigega läks nagu kenasti, aga erilist tähelepanu väärib minu SAKSA KEEL.
Kui ma Sveitsi tulin ei osanud ma ühtegi söna saksa keelt. Minu söbrantsilt Katsilt saadud saksa keele öpik ja keskkooli kirjanduseöpetaja Birkani kirjutatud zettel sönadega Grüezi Mittenand (eesti k. tere köigile) näppus astusin ma suurde saksa keelsesse maailma ning püüdsin ennast kuidagi arusaadavaks teha. Minu hostpere löpetas minuga inglise keele rääkimise umbes kuu pärast seda kui ma olin nende juures olnud ning umbes samal ajal algasid ka minu kohustuslikukud keeleöpingud keeltekoolis. Algus oli raske. Keeltekoolis küll mitte, sest minu tunnis öpiti nii pool aastat seda maailma köige elementaarsemat ja baaasislauset: MINA OLEN... Aga muus maailmas küll, iseenda väljendamine oli nii keeruline ja ma nii mönelgi Korral oleksin tahtnud nii väga lihtsalt inglise keeles rääkida, aga mu hostvanemad ei jätnud jonni ja aitasid mind vöidukalöpuni, C1-ni. (Kes ei tea, siis keeltes on tasemed (A1-C2, A1 madalaim, C2 körgeimtase). Ega see C1 kergesti tulnudki. Umbes esimese aasta löpuks sain ma igapäevas ennast vabalt arusaadavaks teha ning ka natukene keerulisemaid tekste kirjutada ja nii edasi. Teekond C1ni vöiksin lahterdada kolme rubriiki- Esimene katse, teine katse, kolmas katse. Jep, ma käisin kolm Korda. Siit lugu! Esimesel Korral polnud miskit muud- ma lihtsalt kukkusin läbi, teisel Korral sain ilusti hakkama ja tegin Ära, aga miskit kummalisel kombel minu tunnistus loeti kehtetuks. JA SIIS, mina ei jätnud jonni. Tegin veel nädal enne ülikooli algust uue testi ja boom 100st punktist 91.5!!! Saad aru, ükski mu keska riigieksami tulemus polnud nii hea. Ma olin väga proud, iseenda üle.
Proud olin ma ka sellel päeval kui ülikool algas. Päris musta seeliku ja valge triiksärgiga ei läinud, aga vähe viisakamalt algas see päev siiski. Kooki ka ei saanud, see ees sai eelmisel öhtul üks mönus starter (ja ilmselt ka selle hooaja viimane) grillpidu peetud. Ülikool tekitas minus paanikat, sest ma ei saanud sellest süsteemist mitte miskit aru, et kuidas ja mis köik funktioneerib. Päev enne tabas mind ka totaalne draama- MA JU EI TEA ISEGI, MILLISESSE RUUMI MA MINEMA PEAN! SIIN POLEGI NII, ET öPPEALAJUHATAJA TEEB TUNNIPLAAANI? OMG :D Ma tean, tropp. Ülikool ju vabad käed, tee mis tahad, kaua tahad... Kaua tahad on pahasti öeldud, sest minul käib asi koolis sedasi: on 4 kohustuslikku loengut ja 2 kohustuslikku valikloengut ja siis hunnik vabaloenguid. Ja kuna ma olen veel Assesment aastal, siis pean saama aastalöpuks 60 AP-d. Kui ei siis kukud välja. Loengud on muidu väga huvitavad, ainuke asi, mis mulle kohe absoluutselt ei istu on statistika. Aga on igasugu hullemat Jura, seega, saab küll.
Ja, sedasi Need lood on. Mul oli hästi kurb lahkuminek Oma hostperest. Ja igakord kui lapsed mind nüüd näevad on nad pöörased, aga me oleme niinii lähedased, seega no tears. Ühtlasi töötan ma ka kurikuulsas Coffeshopis Starbucksis. Ma jagan Oma kooli ja töö sedasi söbralikult (100%+ 40%), kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka. Ja ma ei anna alla!
Söber! Ma loodan,et sul on joonel. Kirjuta, kui miskit pahasti, ikka aitab!
Kalli-kalli
T
No comments:
Post a Comment