Tuesday, February 24, 2015

Ridiradiralla küll on hea olllllaaa!

Taratatataaa. Siin igasuguste põnevate seikluste vahel võtan ma lõpuks selle aja ja panen oma mõtted/sündmused ja muu lora kirja. Ilmselt mitte kronoloogilises või üldises loogilises järjestuses, aga whocares eskole!Šveits poeb mu südamesse üha sügavamale ja seda mitmel tuhandel põhjusel. 
Esiteks ma armastan mägesid. Pole midagi ilusamat kui lumistemägedega panoraam. Ja sinna juurde käib loomulikult suusatamine ja après-ski  ja ja ja... Ehk kogu see elu mägedes- ärkad hommikul päikesega, sead sammud hommikusöögilauda, jutustad maailma armsamatega. 11 ajal tõmbad suusakostüümi selga, suusad alla ja enne 16 mäelt alla ei tule. Siis on après- ski ja pizza ja uuesti see seltskond... Ja nii päevast päeva või kuni raha jätkub :D 
Kuna mu jõulupuhkus Briegelsi suusakuurortis oli nii kuradima vahva pidin ma Ruudiga seda jagama. Poiss lendas siia ja me sõitsime mägedesse. Millised imeilusad viis päeva! Ma päriselt pakiks zürichis oma 2 asja ja koliks mägikülla, sest mul on tunne, et minus elab sügaval hinges ikka see kolgaplix, kes maaelu järgi igatseb. Kuigi ma iseendale alati üritan selgeks teha, et linn on see, kus ma edaspidi olla tahan. Midaiganes. Ruudi seisis sel korral esimest korda suuskadel ning sai oma kogemuste puudumisel selles üsna (minu jaoks) ekstreemses olukorras suurepäraselt hakkama. Poiss oli nagu Beat Feuz, kui mitte kiirem 😄. Meil oli NII vahva! Kurat, et see suusahooaeg nii ruttu otsa saab! 
Teiseks, ma armastan piiritult neid inimesi, kellega ma siin kahe aasta jooksul tuttavaks olen saanud. Kui palju ma olen nendelt õppinud ja kui palju nad minu jaoks teinud. Kui palju ILUSAID hetki ma nendega jaganud, kui palju erilisi päevi. See nimekiri tõestamaks oma armastust nende vastu on piiritu. Ja ei kujuta oma elu enam ettegi kui neid armsid vanderselle mul poleks! 
Kolmandaks... Mulle hullult meeldib kui mu eesti sõpsid mul külas käivad. Sedasi on alati killuke Eestit minuga kaasas. Ning vabariigi aastapäeva rütmis pean ma ikka ja jälle tunnistama, et Eestit hoian ma oma südamesopis soojas ALATI. Ma ei saa muuta seda, kust ma pärit olen ja ma ei saa hakata üleöö šveitslannaks. See pole võimalik! Ma ei saa unustada oma keelt ja oma vanemaid, kes mind on kasvatanud eestimaa rütmis. Või oma eesti sõpru, kes on suuresti minu inimesed igavesti *pisar*. Aga ma olen tõesti uhke eestlane. IGATAHES! Tagasi sinna nende eesti sõpside külastusteni. Enne ruudit käisid Ken ja Ave siin ning igasugustele muudele tegevustele me võtsime ette matka Matterhorni juurde ZERMATTI. Matterhorn on see Šveitsi sümbol, mis Toblerone šoksil on. Ja kurjam, jälle nii VAHVA! Selline iisi Zùrich-Bern-Zermatt-Lausanne-Baden ehk umbes pool Šveitsi. Tulge sõpsid külla ja lähme ilusatesse kohtadesse! 
Ja siis Lucasega tegime ka tripi ja sõitsime Genfi! No tegelikult umbes pool päeva istusime rongides ja vahetasime neid busside, trammide, metroode vastu, aga me käisime Genfis! Genf on ilus, väga ilus! Ja Lausanne on ka. Aga Luzern ja Baden on mu kaks Šveitsilemmikut! Need on lihtsalt nii minu linnad ja nad ei väsi mind üllatamast. Luzern meeldib mulle, sest seal on mäed linnale nii lähedal ja see helesinine järv ja neil on seal nii ilus kontserdimaja. Badenist ma olen vast ennegi kirjutanud- ilus, turvaline, ehtsa Šveitsi vibega linnake. Ja noh, ta meeldib mulle ühel kindlalt põhjusel muidugi veeel rohkem 😁. 
Najaaaa, leute! Ei teagi, mida veel öelda. Elu suht selline nagu mee lakkumine, aga vahel väike tõrvatilk ka seal potis. See ju ongi OK, et tõusud mõõnad, eksole? Ma arvan, et kõige olulisem on see, et mu lähedased on terved. Selline Miss Universumi jutt, aga tegelt ka, see ju ongi kõige olulisem. Nähes praegu ühe tuttava suhteliselt karmi läbielamist erinevates haiglates ongi see peamine, mida ma soovin!! Päriselt!

PS! ma palun hullult abi! Köik mu söpsid, kes te olete saksa keelt öppinud körgemal kui c1 level! Pliis antke nöu ja soovitage igasuguseid öppematerjale ja miks mitte kui sul varnast vötta imeline reegel v nipp, et saksa keel veeeel kiiremini tuleks! I need it very meni! Danke schön!




Jaa, siis ongi nii, et pildid jaaa.. Nagu mu klassivend ikka ütles, lapats nurka ja minekut! 

Kalli-kalli! 

T.

    Lucas, Carla, Marco und Sandro! 
    Anne, Rannapiiga ja IIIV! 
    TOBLERONE! 
    Köik head hetked! ❤️ foto: Anne
    Foto: Ken
    Parim suusaöps!! 
    Ruudi! 
    


    Hallis Badenis! 
    Zürichi ooperimaja! 
    Vanderselliga Genfi! 
    Lausanne järv
    Genf

    Mul oli kunagi piiiiikalt kaisuloom elevant Jumbu, kellele ma siiani vahel mötlen, hihi. Aga nuud on mul kaks uut Jumbut! 




    Ja siis see jumbude jumbu! 

Love to all! 

Wednesday, December 31, 2014

Kõik ILUS!

Nii palju emotsioone. Nii palju juhtumisi, nii palju tegusi, olemisi-minemisi-tulemisi. Kokkujooksmisi! Lahtiarutamisi. Armastust, rõõmu, Rõõmupisaraid! Nautimist, avastamist. Tuttvumist ja tundmaõppimist. Nii palju headust, tasakaaluks ka pisut kurjust ja viha. Kahet... Ei, ei mingit kahetsust!! Sirget selga ja siniseid silmi. Komistamisi ja üleskorjamist. Puhtaks riisumist, pudenemist. Nii palju raamatuid ja tarkust. Nii palju headust! Nii palju emotsioone... Nii palju kokteile ja tantsukingi. Nii palju ilusaid hetki, ilusate riietega.. (Lemmik) Nii palju poode ja uusi asju. Rongisõitu ja matkamist. Nii palju sporti. Imelisi einestamisi, kokakursusi! Lapsi, ooh, PALJU lapsi! Armastust! Ütlesin ma seda juba? Aga ei, ma ütlen veel, ära muretse... ARMASTUST! Ja see ongi peamine- who being loved is poor? 

Jah, selline oligi minu aasta 2014- IMELINE. Kuna ma suurt tagasivaadet ei osaks ja ilmselt väga ei viitsiks ja tahaksi kirjutada, siis ma suuresti enam sellest möödunud aastast ei jahuks. Eelmine lõiguke tegelikult paneb sellele imelisele aastale väga viisaka ja korraliku punkti, sest nii oligi!! 

Hoopiski kirjutaks kiirest detsembrist, mis kuradi ruttu otsa sai. Detsember, see ongi ilmselt mu lemmikkuu. Ma armastan kõike seda, mis selle imelise jõulukuuga kaasneb- palju pidusid, ilusaid riideid, häid sööke, emotsioone ja armsaid inimesi. Ja veelgi enam seda, et ma ise olen detsembrilaps. 
Sünnipäev on alati üks mõnus päev, sest nende heade soovide alla mattuda... See on veel parem tunne, kui pärast jooksmist duši alla minna. Või midagi säärast, saate aru küll! Igaljuhul, aasta 2014 oli juubeliaasta ehk ninetriinist sai twentriin. Ja seda tuli otseloomulikult suuresti tähistada. Esimese sünnapeo pidasin maha juba viiendal detsembril koos oma imearmsa Eestiperega- oma vanemate ja vanavanemate ja sugulasaste ja muidu armsatega. Selleks puhuks lennutati mind lausa eestisse pikalauataha minu lemmikrestorani Viinistul. Oh, kui mõnus. Kodus olin ma ainult ühe nädalavahetuse, kuid positiivse energiasüsti sain lühikesest koosolemisest lähedastega hoolimata. Minu päris sünnipäev oli sel aastal Šveitsis, minu šveitsipere ja -sõpsidega. Seda kõike minu päris sünnal, 15.detsembril. Oh, ilus päev. Ühtlasi oli see nagu soojendus jõuludesse. 
Jõuludeks sõitsin omadega mägedesse suusatama. Sihtkohaks imearmas pisikene Šveitsi suusaküla kaguŠveitsis (selles osas, kus keeleks on see neljas riigikeel retroromaani keel) nimega Brigels. See on täpselt kohake neile, kes tahaks eemale suurtest turistidehordidest, aga samas siiski suusatada ägedatel mägedel! Suusatamisest nii palju, et mägisuuskadel seisin ma esimest korda juba aasta tagasi, kuid oma oskused sain alles sel aastal proovile panna, kui hirm kukkumise või kes teab mille ees oli kadunud. Ma lihtsalt sõitsin alla, igaltpoolt. Muidugi oli mul sel aastal imeline õpetaja!! 
Mägedes on üldse elu kuidagi hulga lihtsam. Pole muudkui üks suusatamine ja hot chocolate baileysega. Ja seda hommikust õhtuni... Muidugi tuleb sellele juba suurepäraselt kõlavale combole veel juurde liita imeline seltskond, suurepärane ilm ja hea söök... Vot ja sedasi ma võiksingi elada, päevast-päeva! Oh, puhkus, sa olid HEA! 
Pärast puhkust veetsin veel paar toredat päeva oma imekalli hostperega ja nii see läkski... Istun siin, muigan ja olen nii kuradima õnnelik, et vauu, mis aasta. Ja et, vauu, mis see uus veel endaga kaasa toob. Ootusärevus!! Lahe, väga lahe! 
Täna pidutsen ja tõstan prosseco klaasi, sest miks mitte. Olen õnnelik inimene! 

Igatahes on mul hunnik pilte, mida teiegagi jagaks! 

Kalli-kalli ja eriti vinget aastavahetust! 

T




    Tegime Toniga täitsa ise jõulukaunistusi


    Viinistul oma inimestega
    Minu kaks kõige suuremat motivaatorit ja minusse uskujat!! Mu tädi ja täditütar!
   Minu vanaisa!
   Minu kolm bestikat!
    Tallinn!
   Luise ja jõuluvana !!
    
   Sünnapidi ala switzerland!
   Maailma nunnum tort...
    ...ja Oscar parimale aupairile!

   Afterparty afterparty!
    Šokolaaaaadifondüù!!
   Minu Sandro!
   Ja Lucas! 
    Ja Toni!
    Hihiiii!!
    Lumebaaris!

    Suusakuninganna!!
   Õhtud on seal imelised!


    Aga kodune jõulupuu!! 
    Minu Lucchinettid!
    Anne ja lumevõlumaa!
   Zürich! 

Thursday, November 27, 2014

Üks triangel ja tagaajamine

Elus on ikka nii, et kogu aeg PEAB uusi asju proovima. See on nagu minu väike elumoto. Et üleüldse elus püsida, pean kogu aeg mingil uuel rindel ennast proovile panema. Minu köikse viimane täitsa uus katsetus oli nimelt BIG BANDis. Noh, kuidas ma sinna sattusin, see pole enam kellelgi meeles, aga mingi pikalaua taga kuskil kellegi sünnipäeval sai paika pandud, et 22.11-23.11 on Triin percussion meeskonnas Schlieren Musik Vereinis. Oi, nüüd sai nii palju vöörsönu ühte lausesse, aga kenas emakeeles kölaks see umbes nii: minust sai kaheks öhtuks triangli mängija.
  Ega ma mingi algaja pole, mötlesin ma enne esimest proovi. Proovis tuli aga välja, et ega see mingi lihtne pidu polegi. Selgus, et minu vähesest kokkupuutest triangli, tamburiini ja marakaga Kolga Keskkooli muusikatundides, polnudki nii palju abi. Hoopiski anti mulle terve mapi täis keerulisi noote pihku ja umbes 30000 erinevat instrumenti ja söbralikult patsutas armas dirigent (kes muuseas mega kuum) ölale- ära muretse ega me pole mingid proffesionaalid, küll sa hakkama saad.  Ja töesti, pärast 5 nädalat pingelist prooviperioodi ja paljupalju ebaönnestumisi saingi hakkama! Kes oleks osanud arvata, et tamburiini mängimine nii keeruline olla vöib. Aga kuna mu hostisa on musikaalne (trompeti)mees (omal ajal Ameerikast ka Louis Armstrongi jazzipreemia koju toonud),  sai minust päris tösiselt, ilma naljata, 5 nädalaga löökpillide mängija. Oi, kui palju harjutamist...
Ja siis oli kontsert. 400le inimesele, 6le ajakirjanikule ja umbes täpselt mitmele 10le kriitikule. Kuna ma ise tunnen ennast ülidslt laval nagu kodus, siis ega seekordki miskit teisiti polnud. Kui välja jätta see pisiasi, et ma tegin midagi iseenda jaoks täiesti vöörast. Pärast esimest kahte lugu, kui mu närv oli täiesti kadunud, ma isegi tantsisin oma triangli ja tamburiiniga, sest tahtsin olla nagu see funky tamburiini poiss. Ja üldiselt nagu ajalugu näidanud, rebivad sellised tantsulisemad muusikarütmid ikka mu puusad väänlema. Niimodi ma seal siis kulgesin 2h oma intstrumentidega liueldes. Pärast sain veel kiitagi, et äge mutt olen, vot nii! 

Muidu on nii, et elus on ikka köik omal kohal. Lapsed on nunnud jne. Ilmad on täitsa külmad ja jöulud on pöhimötteliselt ukse taga. Aga enne veel on mu juubel, 20s juubel. Ja siis nad ei saagi mind enam nineTriiniks kutsuda... Hoopis twentriin... Oh, kui originaalne nimi mul on, tnx mama! Aga siin olen paljude jaoks ikka Trin v Drin v Rin... Aga ma enam ei ütle midagi, inimene kohaneb olukorraga, no kui ei saa aru siis ei saa aru, et seal on 2 i-d, 2!
 Tegelikult tahaks hoopis seiklustest Sandroga rääkida. Nimelt olen kolm päeva nädalas Sandroga ning kui ilm ning päevaplaan lubavad oleme nii palju õues kui võimalik. Üldjuhul oleme looduses, sest meil on siin nii mõnus mets ning mida vähem inimesi, seda chillim. Aga vahel jalutame ka linnavahel ning siis on garanteeritud, et mingit actionit saab. Ühel päeval saatis mu armas hostema meid päeval poodi piima ostma, aga kuna tal oli kiire ja sularaha polnud leppisime kokku, et klaarime pärast. Ma olin 100% kindel, et mul on kaardi peale raha nagu raba, aga poodi minnes selgus teisiti. Igaljuhul, olin poes, Sandro vankris chillis, haarasin piima ja suundusin kiiresti kassasse, sest talvisel ajal hakkab titel poes kiirelt palav. Kassas oli palju rahvast ja S juba suht närviline. Hakkasin siis oma piima maksma ja selgus, et mul pole kaardil piisavalt raha. Proovisin umbes 4x, arvasin vast, et äkki haldjastristiema saadab kiirelt papi teele. Noh, tegelikult pole ju probleemi eksole, viid oma piima tagasi ja vabandad ning sisimas tunned piinlikust ja üritad neid ebamugavalt naerlevaid pilke vältida. Mida kassapidaja sellises olukorras teha võiks?  Naeratada ja ilusat päeva soovida, arvaksin mina. Aga ei, sellel hetkel arvas see armas 40ndates naisterahvas, et lohutaks mind natukene, sest mul pole ju raha et OMA LAPSELE piima osta...küsis ka, et kas lapsel ikka isa on? Ma isegi ei selgitanud olukorda, sest ma vist olin nii šokis sellest, et mis järeldused 2014?! 
Ja siis üks kord sain bussijuhilt rehepeksu. Ja teine kord vanemalt naisterahvalt riielda. Ja kolmandal korral saatis bussis mulle noor naine pliis-tee-midagi-et-su-laps-vait-jääks pilgu. Siis tekib see küsimus, et MIKS HEIDIME? Minu silmis on naised pisikeste lastega meie ühiskonna tegijad. Me peaks neid hoidma ja aitama ilma, et nad seda paluks. Ning mitte õiendama kui näiteks vanker bussis liiga palju ruumi võtab või lapsekese kinnas vankrist maha kukub ning ema seda ei märka ja eideke selle üles korjama "peab". Ja ausõna seitsme kuust last pole võimalik ära hellitada ja harilikult nad ei jonni niisama. Saate aru mida ma mõtlen? Igaljuhul. Tõstan klaasi kõikidele EMADELE, sest see on niiiii suur töö ja nii suur vaev ja niiii suur armastus, mida nad meile, lastele annavad. 

Siin olekski vist ilus lõpetada! 

Musid! 

Ja mis oleks üks postitus ilma piltideta?!


    Minu parimad sõpsid ja mentorid, nats nagu vanemad ka! 


Lättenstrasse gäng pippi ja ta pällid

    Minu inglid! 
    Ilmselt üks ilusamaid pilte üle pika aja! 
    Saage tuttavaks, minu Zürichi bestikad Karin ja Sandro


    Ja S soovib teile ilusat nädalalõppu! 

T