Nii palju emotsioone. Nii palju juhtumisi, nii palju tegusi, olemisi-minemisi-tulemisi. Kokkujooksmisi! Lahtiarutamisi. Armastust, rõõmu, Rõõmupisaraid! Nautimist, avastamist. Tuttvumist ja tundmaõppimist. Nii palju headust, tasakaaluks ka pisut kurjust ja viha. Kahet... Ei, ei mingit kahetsust!! Sirget selga ja siniseid silmi. Komistamisi ja üleskorjamist. Puhtaks riisumist, pudenemist. Nii palju raamatuid ja tarkust. Nii palju headust! Nii palju emotsioone... Nii palju kokteile ja tantsukingi. Nii palju ilusaid hetki, ilusate riietega.. (Lemmik) Nii palju poode ja uusi asju. Rongisõitu ja matkamist. Nii palju sporti. Imelisi einestamisi, kokakursusi! Lapsi, ooh, PALJU lapsi! Armastust! Ütlesin ma seda juba? Aga ei, ma ütlen veel, ära muretse... ARMASTUST! Ja see ongi peamine- who being loved is poor?
Jah, selline oligi minu aasta 2014- IMELINE. Kuna ma suurt tagasivaadet ei osaks ja ilmselt väga ei viitsiks ja tahaksi kirjutada, siis ma suuresti enam sellest möödunud aastast ei jahuks. Eelmine lõiguke tegelikult paneb sellele imelisele aastale väga viisaka ja korraliku punkti, sest nii oligi!!
Hoopiski kirjutaks kiirest detsembrist, mis kuradi ruttu otsa sai. Detsember, see ongi ilmselt mu lemmikkuu. Ma armastan kõike seda, mis selle imelise jõulukuuga kaasneb- palju pidusid, ilusaid riideid, häid sööke, emotsioone ja armsaid inimesi. Ja veelgi enam seda, et ma ise olen detsembrilaps.
Sünnipäev on alati üks mõnus päev, sest nende heade soovide alla mattuda... See on veel parem tunne, kui pärast jooksmist duši alla minna. Või midagi säärast, saate aru küll! Igaljuhul, aasta 2014 oli juubeliaasta ehk ninetriinist sai twentriin. Ja seda tuli otseloomulikult suuresti tähistada. Esimese sünnapeo pidasin maha juba viiendal detsembril koos oma imearmsa Eestiperega- oma vanemate ja vanavanemate ja sugulasaste ja muidu armsatega. Selleks puhuks lennutati mind lausa eestisse pikalauataha minu lemmikrestorani Viinistul. Oh, kui mõnus. Kodus olin ma ainult ühe nädalavahetuse, kuid positiivse energiasüsti sain lühikesest koosolemisest lähedastega hoolimata. Minu päris sünnipäev oli sel aastal Šveitsis, minu šveitsipere ja -sõpsidega. Seda kõike minu päris sünnal, 15.detsembril. Oh, ilus päev. Ühtlasi oli see nagu soojendus jõuludesse.
Jõuludeks sõitsin omadega mägedesse suusatama. Sihtkohaks imearmas pisikene Šveitsi suusaküla kaguŠveitsis (selles osas, kus keeleks on see neljas riigikeel retroromaani keel) nimega Brigels. See on täpselt kohake neile, kes tahaks eemale suurtest turistidehordidest, aga samas siiski suusatada ägedatel mägedel! Suusatamisest nii palju, et mägisuuskadel seisin ma esimest korda juba aasta tagasi, kuid oma oskused sain alles sel aastal proovile panna, kui hirm kukkumise või kes teab mille ees oli kadunud. Ma lihtsalt sõitsin alla, igaltpoolt. Muidugi oli mul sel aastal imeline õpetaja!!
Mägedes on üldse elu kuidagi hulga lihtsam. Pole muudkui üks suusatamine ja hot chocolate baileysega. Ja seda hommikust õhtuni... Muidugi tuleb sellele juba suurepäraselt kõlavale combole veel juurde liita imeline seltskond, suurepärane ilm ja hea söök... Vot ja sedasi ma võiksingi elada, päevast-päeva! Oh, puhkus, sa olid HEA!
Pärast puhkust veetsin veel paar toredat päeva oma imekalli hostperega ja nii see läkski... Istun siin, muigan ja olen nii kuradima õnnelik, et vauu, mis aasta. Ja et, vauu, mis see uus veel endaga kaasa toob. Ootusärevus!! Lahe, väga lahe!
Täna pidutsen ja tõstan prosseco klaasi, sest miks mitte. Olen õnnelik inimene!
Igatahes on mul hunnik pilte, mida teiegagi jagaks!
Kalli-kalli ja eriti vinget aastavahetust!
T
Tegime Toniga täitsa ise jõulukaunistusi
Zürich!
No comments:
Post a Comment