Ega ma mingi algaja pole, mötlesin ma enne esimest proovi. Proovis tuli aga välja, et ega see mingi lihtne pidu polegi. Selgus, et minu vähesest kokkupuutest triangli, tamburiini ja marakaga Kolga Keskkooli muusikatundides, polnudki nii palju abi. Hoopiski anti mulle terve mapi täis keerulisi noote pihku ja umbes 30000 erinevat instrumenti ja söbralikult patsutas armas dirigent (kes muuseas mega kuum) ölale- ära muretse ega me pole mingid proffesionaalid, küll sa hakkama saad. Ja töesti, pärast 5 nädalat pingelist prooviperioodi ja paljupalju ebaönnestumisi saingi hakkama! Kes oleks osanud arvata, et tamburiini mängimine nii keeruline olla vöib. Aga kuna mu hostisa on musikaalne (trompeti)mees (omal ajal Ameerikast ka Louis Armstrongi jazzipreemia koju toonud), sai minust päris tösiselt, ilma naljata, 5 nädalaga löökpillide mängija. Oi, kui palju harjutamist...
Ja siis oli kontsert. 400le inimesele, 6le ajakirjanikule ja umbes täpselt mitmele 10le kriitikule. Kuna ma ise tunnen ennast ülidslt laval nagu kodus, siis ega seekordki miskit teisiti polnud. Kui välja jätta see pisiasi, et ma tegin midagi iseenda jaoks täiesti vöörast. Pärast esimest kahte lugu, kui mu närv oli täiesti kadunud, ma isegi tantsisin oma triangli ja tamburiiniga, sest tahtsin olla nagu see funky tamburiini poiss. Ja üldiselt nagu ajalugu näidanud, rebivad sellised tantsulisemad muusikarütmid ikka mu puusad väänlema. Niimodi ma seal siis kulgesin 2h oma intstrumentidega liueldes. Pärast sain veel kiitagi, et äge mutt olen, vot nii!
Muidu on nii, et elus on ikka köik omal kohal. Lapsed on nunnud jne. Ilmad on täitsa külmad ja jöulud on pöhimötteliselt ukse taga. Aga enne veel on mu juubel, 20s juubel. Ja siis nad ei saagi mind enam nineTriiniks kutsuda... Hoopis twentriin... Oh, kui originaalne nimi mul on, tnx mama! Aga siin olen paljude jaoks ikka Trin v Drin v Rin... Aga ma enam ei ütle midagi, inimene kohaneb olukorraga, no kui ei saa aru siis ei saa aru, et seal on 2 i-d, 2!
Tegelikult tahaks hoopis seiklustest Sandroga rääkida. Nimelt olen kolm päeva nädalas Sandroga ning kui ilm ning päevaplaan lubavad oleme nii palju õues kui võimalik. Üldjuhul oleme looduses, sest meil on siin nii mõnus mets ning mida vähem inimesi, seda chillim. Aga vahel jalutame ka linnavahel ning siis on garanteeritud, et mingit actionit saab. Ühel päeval saatis mu armas hostema meid päeval poodi piima ostma, aga kuna tal oli kiire ja sularaha polnud leppisime kokku, et klaarime pärast. Ma olin 100% kindel, et mul on kaardi peale raha nagu raba, aga poodi minnes selgus teisiti. Igaljuhul, olin poes, Sandro vankris chillis, haarasin piima ja suundusin kiiresti kassasse, sest talvisel ajal hakkab titel poes kiirelt palav. Kassas oli palju rahvast ja S juba suht närviline. Hakkasin siis oma piima maksma ja selgus, et mul pole kaardil piisavalt raha. Proovisin umbes 4x, arvasin vast, et äkki haldjastristiema saadab kiirelt papi teele. Noh, tegelikult pole ju probleemi eksole, viid oma piima tagasi ja vabandad ning sisimas tunned piinlikust ja üritad neid ebamugavalt naerlevaid pilke vältida. Mida kassapidaja sellises olukorras teha võiks? Naeratada ja ilusat päeva soovida, arvaksin mina. Aga ei, sellel hetkel arvas see armas 40ndates naisterahvas, et lohutaks mind natukene, sest mul pole ju raha et OMA LAPSELE piima osta...küsis ka, et kas lapsel ikka isa on? Ma isegi ei selgitanud olukorda, sest ma vist olin nii šokis sellest, et mis järeldused 2014?!
Ja siis üks kord sain bussijuhilt rehepeksu. Ja teine kord vanemalt naisterahvalt riielda. Ja kolmandal korral saatis bussis mulle noor naine pliis-tee-midagi-et-su-laps-vait-jääks pilgu. Siis tekib see küsimus, et MIKS HEIDIME? Minu silmis on naised pisikeste lastega meie ühiskonna tegijad. Me peaks neid hoidma ja aitama ilma, et nad seda paluks. Ning mitte õiendama kui näiteks vanker bussis liiga palju ruumi võtab või lapsekese kinnas vankrist maha kukub ning ema seda ei märka ja eideke selle üles korjama "peab". Ja ausõna seitsme kuust last pole võimalik ära hellitada ja harilikult nad ei jonni niisama. Saate aru mida ma mõtlen? Igaljuhul. Tõstan klaasi kõikidele EMADELE, sest see on niiiii suur töö ja nii suur vaev ja niiii suur armastus, mida nad meile, lastele annavad.
Siin olekski vist ilus lõpetada!
Musid!
Ja mis oleks üks postitus ilma piltideta?!
Lättenstrasse gäng pippi ja ta pällid
Ja S soovib teile ilusat nädalalõppu!
T
No comments:
Post a Comment