Mägisedjutud

Et siis... Hoi! Kulgeb? Läheb? Lükkab? Elu? Ilus? Hea? MUIDUGI!

Hihi, olen olnud jälle sajandi eemal blogimaailmast, kuid hei! Ma pole teid siiski unustanud ning pidevalt mõtlen, et oh sellest- sellest ja sellest peaks kirjutama. 

Nii siis... Kuna ma hetkel just suures kirjutamistuhinas ei lenda, siis teeks lühidalt.

Esiteks tahaksin teile kirjutada oma kahekümneviiendast oktoobrist. Igatahes, sedapsi. Kuna siin mitmelt šveitslaselt olen kuulnud, et alpides on paar must-see mäge, siis otsustasin selle mägede tutvumisega kiirelt algust teha! Esimeseks sihtkohaks Eiger- Münch-Jungfrau! 5tunni rongisõidu kaugusel asuv mägedekolmik, mis on muuseas, kes veel ei teadnud, maailmas suhteliselt tuntud kohake. Alustasime oma tripi juba varajastel hommikutundidel, et lõunast päikest seal üleval nautida. Seitsme ajal hüppasime esimesele rongile ning alpides olime kümne paiku ja siis algas see kõige põnevam rongisõit- 3500m kõrgusele Jungfraujochile, mis muuseas on Top of Europe ehk kõige kõrgem koht, kuhu Euroopas sedasi turistina ja rongiga ligi lastakse. Rongisõit ise kulges suures enamuses läbi tunneli, kuid vahepeatustega vaateplatvormidel, kus seekord justkui sellist kaunist vaadet ei olnud- ilm oli niinii tuisune! Aga ilma trotsides olime keskpäevaks 3500m kõrgusel liustike vahel, sõime juustu fondüüd, külastasime šokolaadi paradiisi, jalutasime looduslikes jää/liustikkoobastes- seda kõike tuhandete asiaatidega. Nagu teine Jaapan! 

Pärast rohkeid mägiseid emotsioone hüppasime uuesti rongi peale ning tagasi teel arvasime, et miks mitte teha kiire peatus näiteks Bernis. Mõeldud- tehtud. Avastasime ka, et Bundeshousei ees on lichtspektakel ehk šveitsi parlament muudeti üheks õhtuks kunstiteoseks! Vau, kui vinge! Minu esimene Berni külastus sai hoobilt teise tähenduse... See oli nii- nii vinge! Muidu Bern on tuus, mul on selline tunne, et õhtutuledes linnad meeldivadki mulle 10x rohkem. Aga Bern on kindlasti ka päevavavalguses imekaunis. Just vanalinn. Eriti lahe on see, et Berni tsentrum on täpselt kahe silla vahel ning kõik, mis sildadest teisele poole jääb on äärelinn. A ja, kui ma oleksin näiteks näitleja ja saaksin pakkumise töödata Berni teatris, siis ütleksin kohe "ja-ja-ja" , ilma pikema mõtlemiseta. Ainuke asi, mis mulle Bernis ei meeldinud oli see kebab, mille me enne rongile minemist haarasime, pfui...

Sellised laupäevad annavad elule hoopis teistsuguse tähenduse... Isegi, et mu rahakott võib-olla tna nii õnnelik pole, olen mina maailma kõige õnnelikum ja seda esmaspäeval! See juba tähendab miskit eksole ;). Möned pildid ka! Ma klõpsin enam jaolt oma kõik pildid iphonega, aga vahel kui Toni tassib oma Nikon hiigelkaamera kaasa, on mul ka kvaliteetsemaid pilte. Hetkel näitan teile siiski oma iphone pilte ja kui mul meelde tuleb panen teine kord T juures need paremad pildid ka siia samma, ehk olge lainel, siia tuleb veel pilte! 

    Peaaegu sellelt pildilt on Eigernordwand näha, mis on 2000m kõrge ja üks šveitslane suutis sealt lausa 2h ja 48minutiga üles ronida. See sein on keskmiselt 55kraadi eksole... Kreisi piiple aar kreisii!

    Jäätunnel Jungfraus!

    Mägirongid...

    Pilvepiiril

    Liustikujõed

    Lindt šokiparadiisis

    Lichtspektakel

    Bundeshouse Bernis

    Bern õhtul

Hehe! Teiseks postitan teile siia hunniku igasuguseid muid pilte kah, et saaks lõbusam! 

Palmipuud šveitsi moodi

   Kui Lucasel oli 2 nädalane sügisvaheaeg tegime palju lahedat. Näiteks matkasime metsas, tegime lõket ja grillisime vorste...

   ... Avastasime kauneimad kohti Badenis

    Lucas ja Baden

    Minu šveitsipere (Marco tööl, keegi peab seda ka tegema...) Sandro lemmikinimene maailmas on Lucas...

   Ja Lucase lemmikinimene Sandro. Ja see, kuidas Lucas oma pisivenda hoiab on imeline...

Ja siis veel üks hoopis kodusem pilt! Minu mama Tuuli ja papa Petja! Oi, kuidas ma neid igatsen. Tihti lugu siin ikka kuuleb küsimust, et keda v mida sa Triin kõige rohkem igatsed... Siis vastan kiirelt, et seda KODUTUNNET, mida suudab ainult minu perekond mulle pakkuda. Neid pühapäevaseid pannkoogi hommikuid... Ema Tuuli kallistust, kui kõik tundub nii hall ja mõttetu, seda, kuidas on kolmekesi ühes toas nii naljakas magada... Siin ju keegi ei räägi mu kõrval öösiti v ei krigista hambaid.  Isegi makarone hakklihaga igatsen, ometigi vihkasin ma neid niii palju!!  Seda KÕIKE igatsen, mida ainult Mõisa Allee 2-5 koduseinad pakkuda suudavad. :) Suur süda teie pihta mama&papa, ruudi&luisu! 

   

Igaljuhul, sõpsid! Olge tugevad! Musid-kallid! Olge tublid ja ilusat peagi algavat novembrit teile! <3

Triin

XO