Once upon a time...: Tagasi "kodus"

Tsau! Ma olen juba pea kolm nädalat siinmail pikutanud aga endast märku pole veel andnud. Oh, seda Rannapiigat. Aga kiire on ka olnud- igal rindel ringi ja tähtsaid kapteni asjatoimetusi ajanud. Elu on ju nagu kahe aastane, kes eest ära jookseb... Aga, ma kirjutasin juba ammu natukene sellest, kuidas ma siia jõudsin- oh naljakas olid, 10.september!

Im totes Zürichis! Oooh, te oleksite pidanud seda päeva minuga jagama- minu lendamise ajaloo kreisim reis. Annel vast ka kui va arvata see, et ta üks kord Zürichist koju tulles lihtsalt lennukist maha jäi... MÕNEL juhtub.. Aga see, mis kolmapäeval juhtus ei puudutanud ainult mõnda- nimelt!

Meie siis Annega, kaks tavalist eesti piffi otsustasime toredal 10ndal septembril zürichisse lennata! Noh, et saaks lõbusam. Sel samal päeval helisesid äratuskellad juba viiest ning lennuk pidi väljuma kaheksa ja kopikad. Just nimelt- PIDI! Meie rõõmsalt hängisime Tallinna Lennujaamas koos Matu ja Keniga ning ootasime seda 8 ja kopikad lendu pikisilmi... Jätsime semudega hüvasti, läbisime selle tobeda turvakontrolli, jõudsime veel tax freest paar asja haarat, kui... "Lend Helsinkisse on tühistatud, palun võtke oma kohvrid, Adjöö!" "Pekkis! Meil pole ju reisikindlustust," mõtlesin ma kohe. Segaduses jooksime kiirelt kohvritele järgi ning jooksujalul üritasime ennast kiiresti sinna sappa sokutada, kus uusi pileteid jagati. NOH, esimesed me polnud! Pärast tunde tühjapassimist sai Sellest kaheksa ja kopikad lennust kaks ja kopikad ning õnnelikult Zürichisse jõudsime umbes kell 20. Oh, MIDA PÄEVA! Mina olin õhtu lõpuks peast nii soe, et suust välja lasin ainult "häid" nalju ning kõik tundus nii naljakas. Aga pika päeva lõpuks oli ikkagi niii hea meel näha neid armsaid, keda polnud juba 2 kuud näinud.

Sedapsi siis. Aga mis ma siis teinud olen? Kuna soe sügis pole meid veel hüljanud ning külm veel varbast ei näpista, olen ma ennast pea igal nädalavahetusel leidnud kusagilt matkamast. Või õigem oleks vist öelda, et olen palju avastanud. Tõepoolest... Näiteks minu uueks lemmiklinnaks on Zürichist pooletunni rongisöidu kagusel asuv Baden. See on imeilus linn, kauni vanalinnaga. Seal on lihtsalt niivõrd mõnus. Võib-olla sellepärast, et Toni seal elab.. ;) Badenis ja selle ümber on alati midagi teha ja kuhugi minna...

Siis ühel nädalavahetusel käisime seeni otsimas. Lõpuks kujunes see lihtsalt mõnusaks jalutuskäiguks, sest uskuge või mitte- septembri keskel polnud metsas ka pärast kolmetunnist otsimist mitte üht seent! Aga murakaid oli ja oii kui palju!

Ühel reedel leidsin ennast ühelt selliselt toredalt koosviibimiselt nagu ... Ma tegelikult ei teagi, kuidas seda nimetatakse, aga välja näeb see nõnda. Kogukond tuleb kokku, süüakse-juuakse ja pidutsetakse koos. Eriline on see just toidumenüü poolest, sest siis pakutakse selliseid erilisi lihatooteid nagu verivorst, maksavorst, kotletid jnejne. Jah, šveitslase jaoks on see kõik päris eriline. Minu jaoks oli see nagu üks vahva jõululõuna... Ainult, et verivorst meil Eestis maitseb 10x paremini!

Ja mu Lucas on endiselt tore ja armastab endiselt meeletult ühistrantsporti. Oh, ei unusta iial, kuidas me möödund nädalal kolm tundi bussiga ühte sama ringi sõitsime... Ja muidugi Sandro, kes muuseas oktoobris saab juba pooleaastaseks, on lihtsalt maailma kõige vahvam titt! Ta naerab KOGU AEG! Ilma liialdamata... Ja ei pea isegi klouni mängima. Eriti südamest naerab ta siis kui Lucast näeb. Oi, kui ilusad hetked need on! LAPSED!

Aga muidu on kõik vinks-vonks! Päike paistab ja tuju hea, kui saaks ainult hommikuti kauem magada...

Olge teiegi tublid ja pöidlad püsti, sest elu on NII ILUS!