...enne kui ma Saksamaale läksin murdsin ma oma pooleldi aukus hambast tüki. Loogiline oleks kohe hambaarstile tõttata eksole, aga ei: ma chillisin selle poolpiduse hambaga ning pisikese valukesega edasi. Neelasin aga valivaigisteid ning arvasin, et küll läheb üle (Marco küsis sellepeale hiljem: "Mis sa kullakene arvasid, et sul kasvab see tükk sinna hambakülge tagasi?"). Kui aga siis ühelhetkel hambaid pestes lõi sisse kohe sellise kena tugevamatsorti valuke, mis enam ära ei läinudki- võisin neelata 200mg, 400mg, 500mg, 600mg-ga valuvaigisteid, no mitte tuhkagi ei aidanud. Nutisin kaks ööd patja aga hommikul ärgates arvasin ikka, et noo kúll üle läheb, võtan valuvaigisteid ja ei söö midagi ning hoian ennast tegevuses, et valu ununeks. Ja siis kuni kolmapäevani, mil ma murdusin ning lõpuks oma ema sõnu kuulda võtsin (üritas oma haiget lapsekest skypes juba kolm päeva ümberveenda, et ta oma mingisuguse kes teab, mis laadi uhkuse alla neelaks ning kiiremas korras hostperelt abipaluks). Toimis! Rääkisin oma loo ära ala sedapsi: " rahvas, mul selline väike hambavaluke, et noh tegelikult hullu pole, aga mu ema arvas, et ma peaksin... okei, ma olen kaks ööd patja nutnud, valuvaigisteid neelanud rohkem kui teie kaks kogu elu jooksul kokku ning mul oleks kiiremas korras abi tarvis! " Ja siis mu siinsed vanemad vaatasid üksteisele otsa ja kostsid justkui ühest suust: "Ja meie mõtlesime, et miks sa terve nädal üldse meiega pulli teha ei viitsi... Totu, miks sa varem..." Ja siis sain ma sellise moraali nagu ikka saab see, kes sellises olukorras on sama loll nagu mina.
Järgmiseks õhtuks olin ma hambaarstil käinud ning tundsin ennast taaskord inimesena, PÄRISELT! Te ei kujuta ette, kui hea tunne see oli- uuesti midagi peale valivaigistite süüa! Noh... kuni eilseni, mil ma sain aru, kuidas on võimalik sellist valu tunda, et silme eest läheb mustaks ning soov surra pole kunagi olnud suurem (päris suitssiidseid mõtteid mul just polnud :D). SEE PÕRGULINE OLI TAGASI! Ja noo sedasi pole ma ennast kunagi tundnud, ma isegi ei saanud lõpuks aru, et milline hammas see siis valutab- kõik mu suus oli ühtlaselt meeletult haige ning isegi vee joomine oli võrreldatav haamri hammastele tagumisega (jep, olen korduvalt proovinud :D). Koju vaagusin linnast rongiga ning usun, et kõik inimesed, kes mind nägid arvasid, et ma olen mingi narkar, kes uut annust osta ei jaksa. Kasutab oma vihmavarju stressipallina ning ülekeha väriseb, näost lumivalge. Noh, selline pärast rehabi narkar, kes pole ikkagi august välja saanud. Ma isegi ei suutnud omal jalal koju minna, kutsusin Marco järgi, kes mind uuesti arstile toimetas. Jaaa, sedasi pühapäeval isegi saab hambaarstilt abi ning nüüdseks läheb mul juba üsna palju paremini. Lihtsalt veidi droogide mõju all ja uimane aga paremini! Mul ei lähe enam pilt tasku ning kõik naljad tunduvad uuesti naljakad, mis on juba SUUUUR EDASI MINEK.
Seega sõbrad, ärge arvake, et hambavalu üle läheb! Tõttake kiirelt arstile, ÄRGE JÄÄGE KODUS HAMBA TAGASIKASVU OOTAMA :D Seda ootate sama kaua nagu Marco ootab Angelina Joliega kokkusaamist...
Aga hoopis vähem tuleb oodata mul koju tulekut! Sõbraad, olen teisipäevast kuni viienda maini kodumaal ning suhteliselt plaanivaba! Seega, anna teada, kui sul ka aega on ja trehvata tahad! tegelt ka (kolmapäeva hommikul ja reedel olen buukitud) Et lähme näiteks mulgiputru KAERAJAANI sööma... Täiega tahaks mulgiputru, ema, khm :D
Kallistan,
Triin
No comments:
Post a Comment