1.Lucase sünnipäev. Jah, tuleb tõdeda, et sellest on möödas juba pea kaks nädalat, siiski "Happy birthday" poster ripub meil siiani seinal, sest kutt keeldub selle maha võtmisest. Nimelt on tegu sellise plakatiga, mille mina valmis meisterdasin, et Lucasel oleks sünnipäeva hommikul esimese korruse seinal miskit vahvat avastada. Täitis oma eesmärgi, sest ta on selle üle tänasepäevani äärmiselt õnnelik. Sünnipäeva päev ise oli hästi vahva- sõime torti, laulsime, võõrustasime sugulasi, tantsisime, unistasime ning kuulasime umbes 1000x meie lemmiklaule (üks on Disneyfilmi Lumekuninganna tunnuslaul "Let it go" ning teine on Hobbitist tuntuks saanud "I see fire"). Kuna Lucasel oli sellel päeval ühtlasi ka koolipäev, siis eelmisel õhtul meisterdasime me Carlaga talle kooli ühe koogi, mis justkui pidi välja nägema nagu rong... Ütlen nii, et Koogi Bossi minust ei saa ning oma täditütre Liisu kingadesse ka ei astu. Samas lapsed olid rohkem veel kui sillas... 
Minu musi! 
Nutella reklaam ja Lucase esimene "tort" küünlaga
2. Vesijalgrattad. Me käime Lucasega igal vabal hetkel vesijalgrattagasõitmas, sest meie arvates on see üks vingeimad tegevusi kevadises Zürichis. Pluss tunnike jalalihaste treeningut enne suurt bikiinihooaega ei tee kellelegi paha. Üleüldse, mis saaks olla veel parem, kui päikeseline päev järvel, hetkeks ennast väljalülitada ning lihtsalt olla. Isegi, et Lucasega see lihtsalt olemine nii edukalt alati ei pruugi õnnestuda, sest talle on sissekodeeritud sõna action- ta suudab lihtlabasest vesirattasõidust teha eluseikluse... Kui Lucas on olnud paha ning käitunud minu või kellegi teisega ebaviisakalt, siis saab ta karistuse: nädalaega ei mingit vesiratast. Ja töötab hulga paremini kui näiteks meie pikaaegne karistus iPadi keeld...
Perekond Lucchinetties
Diabeeeet
Järvel
Enne sõitu
3. Kui sündis beebi, beebi nimega Sandro Luis. Kõlab nagu jalgpallur, eksole?! Eriti kui see Lucchinetti sinna lõppu lükata. Noh, aga see päev, 8.aprill oligi meie kõigi jaoks nagu üks higine jalgpallimatš, mis kestis lihtsalt hirmus kaua. Nimelt, Carla ning Marco sõitsid sama päeva varahommikul juba haiglasse, lootes, et umbes 4-5 tunnipärast on pisike põngerjas emarinnal, aga kus sa sellega. Kutt vajas ikka veits tähelepanu ning ilmavalgust nägi ta täpselt 12h hiljem, õhtul pool seitse. Mina aga olin sellel päeval rakkes Lucasega, kes kohe kuidagi ei tahtnud leppida sellega, et tema peab samal ajal koolipinki nühkima, kui teised haiglas on ning väikevenda "väljaaitavad". Umbes pool päeva õnnestus mul valetada ning igasugu lugusid välja mõelda, et kus emme on, aga päraslõunal sai ta ka aimu ning ütles: "Triin, ma pole loll, ma tean, et täna saan ma venna." Ma punastasin veits ning kinnitasin fakti. Ning kuna see päev oli nii Carlale kui ka Marcole üsna pingeline, siis lükkasime haiglakülastuse järgmisele päevale. Õhtul tegime veel pitšaamapeo ning kolmapäeva hommikul olime juba kell 9 haiglas. Siinne haigla on selline teema, mis vääriks lausa eraldi tähelepanu, sest midagi sellist olen ma ainult Ameerikafilmides näinud.
Alguses. Kuna Carla on privaatselt haigekassa poolt kindlustatud (mida iganes see ka ei tähendaks), siis asus tema palat haigla kõige viimasel, kuueteistkümnendal korrusel. Vaade Zürichile oli imeline, arvesse võttes, et sel päeval paistis ka päike. Võiksin selle tituleerida ka üheks ilusaimaks vaateks, mida ma siin olles näinud olen, sest see oli tõesti hingematvalt kaunis, mäed taamal paistmas... Lisaks miljonivaatele oli Carlal ka miljoniteenindus. Ehk arstid külastasid teda ja beebit iga 30minuti tagant ning vahel lihtsalt ilma põhjuseta, et lihtsalt küsida: "kas kõik on kombes?" Ja arstid olid kogu aeg üli positiivsed ning naerusuised ning leidsid igale probleemile lahenduse.
Kuna ma veetsin selles palatis number 66c terve kolmapäeva, sest Lucas lihtsalt keeldus ema ja väikevenna juurest lahkumast (ka 10ks minutiks haigla kohvikusse jäätist sööma tuli teda meelitada ning geelitada pikalt), siis sain ma seal ka kaks korda süüa. Söögi tellimine palatisse oli nagu restoranis ning toit maitses ka sama hästi nagu restoranis. Lisaks laialdasele toiduvalikule sai omale meelepärase joogi (ka kraadiga joogi) valida haigla special viie tärni joogikaardilt, mida me Marcoga muidugi ka tegime. Selline sündmus nagu lapse sünd vajab ju tähistamist! Kui ma harilikult olen haiglatest suure kaarega mööda jalutanud ning üritan isegi sinna mitte nii väga sattuda, siis seekord olin ma lausa täitsa põnevil, sest kuulujutud Zürichi ülikoolihaigla kohta rääkisid ainult head ja see sai ka kinnitust!
Sandro ja Carla tulid koju juba sama nädala reedel ning meil loomulikult oli Lucasega ka kook küpstatud (Tegelikult koogikesed, sest suussulavad Silja šokolaadi-laavakoogid valmisid muffinivormides). Lucas suudab isegi täitsa kenasti uue olukorraga toimetulla, ometigi ta vahepeal põgeneb minu tuppa, sest titekese kisa pidavat talle närvidele käima, aga ta ei taha seda emmele ja issile välja näidata, sest muidu nad arvavad, et ta ei armastagi oma venda. Ma siis ikka lohutan teda ja luban tal oma iPadiga mängida.... Võib-olla on hoopis see reaalne põhjus, miks ta alati siia jookseb...?! 
Sandro
4. Karini sünnipäev! Ma ei tea, kas ma üldse kunagi olen teile Karinist kirjutanud, vist mitte. Sellega on selline tore lugu, mida kuuldes saab küll öelda: küll see Maailm on ikka väike, Eestist rääkimata. Igaljuhul on ta üks maailmavahva tsikk, kelle perekonda ma natuke tänu oma Kolga kooli klassiõele Anetile ning tema ema Margele tunnen. Ning nüüd, jaanuaris, kui Karin siia tuli kirjutas ta Eesti- Šveitsi Facebooki grupis ning minul lõi kohe roheline tuli põlema, ahhaa, ma ju tunnen seda perekonda!! Ja sedapsi me saimegi tuttavaks, ometigi siin, tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestist... Ning Karinil oli sünnipäev, mis on muuseas päev enne Ruudi sünnat, ning pisikene peoke kaks nädalat hiljem. See oli esimene kord kui ma siin olles puutusin tihedamalt kokku tudengitega ning sain aimdust kuiiii vinge on Zürichi tudengielu! Ehk minus suureneb iga päevaga soov tulla siia õppima. Ühtlasi sel samal peol sain ma omale Zürichinime! Kuna minu nimi Triin on siin esmakordne, arvasid kaks kutti, et nad ristivad mind Lauraks, sest nii on hulga lihtsam... Seega, tere, edaspidi Laura. Ja ma usun, et ma hakkangi seda nime kasutama, näiteks Starbucksis või midagi...
Kingitus
Kaart...
... ja rahvas! (üks neiu jäi instafiltipärast pildilt välja, sorry :( ) Karin on keskel see rõõmus punapea!
5. Kevad Zürichis. Ilmselt praegu ongi see aeg, kus kogu Zürich arvab, et õige aeg on jooksutosse tuulutada ning ennast kiirelt suvevormi ajada, sest pargid, järvekallas on täis tervisesportalasi. Ma leidsin ühe laheda BOOTCAMP tunni ehk see on selline karm trenn kogule kehale, mida viiakse läbi järvekaldal muruplatsil. See on hullult vahva! Lisaks kummardan ma maani nende inimeste ees, kes on suurelised ennast ulmelise hommikutunnil voodist välja ajama, jooksu tossud jalgapanema ning metsavahele hommikujooksu tegema. Olen ka mina siis paaril korral seda populaarset asja proovinud, noh, et eestlased tegid selle ürituse 100hommikujooksu jne, kuigi tulutult. Pole kohe üldse mitte minu tassike teed. Ma pigem rikun oma päeva ära sellega kui muudan selle positiivseks. Ometigi mulle joosta meeldib, aga õhtuti, hiliseltunnil, kui enamus normaalseid inimesi juba voodi poole vaatavad. Minu arust sobib sellisel kellaajal sörkimine ideaalselt päeva kokkuvõtvaks analüüsiks ehk saan kogu prahi oma peast ära koristada ning kõigele positiivsele ruumi teha. Ma olen sedasi õhtujooksu siin õppinud tegema, näiteks aitas see alguses koduigatsuse vastu... Jooksmine on siin üli populaarne muidugi igal kellaajal, hea teada, et on selliseid samasuguseid hommikuvihkajaid nagu mina...
Jooksjate seas jalutab tänavatel ka hirmus palju turiste. Ja usun minagi, et praegu ongi see aastaaeg, mil Zürich on kõikse ilusam- kõik õitseb, kõik lõhnab, kõik on nii chill. Seega, kes pole veel pühade plaane teinud- miks mitte üks spontaanne Zürichi nädalavahetus? Meie Lucasega teeksime teile sellise giidituuri, et... ja muidugi viiks vesirattaga sõitma ning järvekaldale pikniku pidama!
6. Pildid. Nüüd tuleb mõni pilt, mille kohta ma ei oska justkui miskit kirjutada, aga need on vahvad ning ma tahan neid teiega jagada!
Kõik on nii õites! 
Traditsiooniline reede meie pere! Me katsume nädalavahetusel alati ühe õhtu leida, kus me kõik koos oleme ning rahulikult maha istume, teeme koos miskit maitsvat süüa ning avame pudeli head veini! Sest koos on mõnus. Ma usun, et sellist kvaliteet aega hakkan ma tohutult igatsema...
Luiged ja laevad ja Lucas! Zürichsee
Nonii, sai vist enam vähem kõik kirja. Nii palju siis sellest kiirest ja konkreetsest. Hehe, aga minu ajalookonspektid nägidki põhikoolis umbes sellised välja. Ma kippusin natukene laiali vajuma ning pikalt heietama, aga kuidagi läheb sedapsi hetkel kõigega. Vähemalt saite pisikese ülevaate!
Ma soovin teile ühtlasi ilusat pühadeaega. Siin on Lihavõtted ikka tohutult au sees. Kui meie elame jõuludest jaanipäevani, siis nemad elavad jõuludest lihavõteteni. Poed on maastlaeni šokolaadijäneseid täis ning igasugused tuttavad, kes meid külastavad toovad paar šokolaadimuna kaasa. Mulle sobib! Easter rocks! Värvige mune ja olge mõnusad! Kallistan ning lisan siia lõpetuseks hoopis sellised puppyface'd kes mind kodus ootavad.
Ilusat kevadet!
Xx,
Triin
No comments:
Post a Comment