Justnimelt, mäesuusatamine kuulub kindlasti minu elus nüüd ühe lemmiktegevuse hulka. Ja 19. aastaseks saamise päev oli kahtlemata elu 1 ilusamaid päevi. Nimelt, algusest. Juba kaua palaneeritud sünnipäeva nädalavahetus, mis ühtlasi oli eelmise aasta viimane nädalavahetus minu ja hostperega, möödus alpides suusatades. Ilm oli meeletult kaunis, lund oli piisavalt ja rahvast mõnusalt vähe, et algaja Triin saaks oma skillid ka natukene karmimatel mägedel proovile panna. Öö veetsime ühes imearmsas hotellis, et ka sünnal ikka mägedes sünnipäeva kooki süüa. Sõin ja sõitsin, päike paistis, inimesed rõõmsad, elu ilus. Kukkusin päris korralikult, nutsin natuke ja siis kui mu armas Caroliina mulle sünnipäeva sõnumi saatis, naersin läbi valu ja pisarate, aga mul on ju sünna, valuvaigistid on uus šampus! Õhtul koju saabudes oli meil pidu koos sugulaste ja sõpradega, ühtlasi pidasime üheskoos natukene ka jõule, sest juba järgmisel päeval sõitsin kodumaale oma inimesi üllatama.
16.12 pakkisin oma kaks asja ning sõitsin koju, salaja, sest kogu punt teadis, et tulen 19. öösel. Kui ma 17. hommikul kooli ema ja õe juurde läksin oli üllatus maailmatu ning vannun, et need näod ei lähe mul mitte kunagi meelest. Siiani tagasi vaadates tuleb üsna lai naeratus näole, sest midagi nii siirast ja ausat pole ma ammu näinud! Ühtlasi oli maailmatu vahva taaskord oma koolis käia. Siinkohal tervitused minu ilmselt suurimatele blogifännidele- kolga kooli õpetajatele, olete toredad! Ühtlasi väisasin ka Kolga kooli jõulupidu ning tuleb tunnistada, et viimane lend sai sellega suurepäraselt hakkama. Ka ise sai väike lauluke lauldud. Pidi ju häälepaeltele nats sooja anda, et laup koos sõpradega iseendale sünnipäeva laulu laulda.
Jõudsin kogu puhkuse vältel ka kiirelt oma sünnipäeva tähistada, mis muidugi kujunes rohkem nagu sõprade jõulupeoks. Vahetasime kingitusi ja tantsisime hommikuni. Sellises peaaegu jõulumeeleolust liikusin edasi max jõuludesse ehk jõululaupäeva. Traditsiooniliselt olen igal aastal koos oma perega vanavanemate juures pika laua taga ning ajan verivorsti ja jõulukeeksi näost sisse. Nii ka sel aastal, lihtsalt kõik oli kuidagi palju erilisem ja ilusam. Verivorst maitses ka paremini! Vanavanemate juurest liikusin järgmise jõululaua taha, seekord oli see Saaremaal.
Saaremaale olen ma ka viimased 3 aastat jõuludel ikka korraks läinud, sest neid armsaid, keda seal külastada on lausa 3 ning Saaremaaga seob mind teatavasti midagi sellist kosmilist, millest ma pooe isegi täpselt aru saanud. Seda ma tean, et see on nagu teine kodu ja ma lihtsalt tunnen ennast seal nii mõnusalt koos omade imimestega. Sellisest pere ajast ja sõpradega koosviibimisest tunnen ehk Šveitsis kõige rohkem puudust. Seda, et ma saan helistada nt Idaliidele, et jutustame? jutustame! või hüppan kõrvalkorterisse vanaema Lii juurde pirukaid sööma, emaga kohvitama jnejne. Sellist kvaliteetaega Lucas mulle paraku ei paku, sest ta on vähe teisest puust.
Aastavahetus möödus samuti semude seltsi, seekord Mildebergide pesas. Ma olin juba unustanud, kui armas on kogu Mildebergide perekond ja kui vinged on aastavahetused kusagil metsa sees, middle of nowhere. Igatahes etemad kui Vabaduseväljaku pidustused. Tegime sauna, sõime Saara imemaitsvaid pirukaid, lõime klaase kokku ning poisid tegid masterpiece ilutulestikku. Vaatasime kohustuslikku teleprogrammi ning naersime ja ei maganud. Mainin ka, et minu arust oli selle aastane Tujurikkuja üks parimaid- poisid tegid head tööd! Cmon, see H&M oli ikka nii kümnesse kui kümnesse ja sellest Estonia klipi kvaliteedist ei hakka rääkimagi.
Uue aasta meeleolus liikusin tasapisi kohvrite pakkimiseni ehk aeg oli oma mõtteid taas Šveitsi lainele lülitama hakata. Must leib, Kalevi šokolaad ja Vana Tallinn kohvris, tegin veel kiire päälinna tuuri koos semudega ning 3. varahommikul istusin juba Tallinna Lennujaamas, näpus pilet Amsterdami ja sealt edasi juba Zürichisse. Peas ketras ainult üks mõte- vau, Triin, see oli nüüd küll üks vingeim vaheaeg-puhkus! Ma tulin heameelega tagasi, siiski tuleb tunnistada, et see tagasi tulek ning need viimased päevad möödusid suhteliselt tormates ning palju armsaid ei näinudki korralikult või ei näinud üldse? Igatahes, oli mul maakera vingeim puhkus ja olen õnnelik, et neid häid inimesi mu ümber nii palju on!
Nüüd jääb vaid suve oodata. Aga enne veel ei jõua ma ära oodata 13. veebruari kui Ema, Luise ja Mamma Lii mulle külla sõidavad!
Kallid ja veelkord, ilusat uut aastat!
P.S! Erilised tänud ema Tuulile maailma kõige armsama kodutunde loomise eest, Kenile, kes mulle öösel lennujaama vastutuli ja üllatuseks sõbrad Raheli ja Maria kaasa võttis. Rahelile suur tänu Ginger Joe tutvustamise eest ning musta leiva ja merevaigu pakkumise eest. Annele & Avele lihtsalt suur süda, sest nad on nii coolid, et chillivad minuga kohe kui kõne tõmbad. Liisale süda! Birgit minu väike suur armastus! Liisu, musi! Matule, kes sa lennujaama tulid ja mind ei näinudki, ikka oled üks armas inimene. Saarale maailma kõige lahedama aastavahetusepeo eest. Ja minu armsale Annikale Andrease'lt (Annikaid on nii palju, kuidagi peab eristama :D), kes on mulle niinii armas! Ja muidugi Annika-Möllu (:D)! Ma armastan sind nii palju, et sinuga sõidaks maailmalõppu ka vist, suuur süda! Tervitan ka Kolga kooli õpetajaid! Oeh nüüd sai vist kõik südamelt ära!
Triin
Tegin Kenile peol musi, omg.
No comments:
Post a Comment