Tõesti, ma tunnen teinekord, et ma olen hirmus kasutu ning rutiin lõhub igasuguse lusti edasi liikumaks. Päevad mööduvad siis unekoomas ja õhtul kell üheksa avastan, et pole täna peale kodus diivanil magamise mitte midagi teinud. Selline oli näiteks minu esimene nädal siia tagasi jõudes- kõik tundus nii mõttetu, isegi Ovomaltine šokolaad ei aidanud. Ainuke soov oli koju minna, tagasi oma armsate juurde Kolka, Saaremaale ja Tallinnasse- EESTISSE. Ja siis selle sama nädala reedel võtsin aru pähe: ei, Triin, nii ei saa, aja kark all ja mine tee midagi. Sa oled täna Šveitsis, oled homme siin, ise sa tegid selle valiku. Niimodi iseenda sisemiselt minalt loengut saades, sain aru, et minu eesmärgid siia saabudes olid vähe teised, kui söömine- magamine ja söömine-magamine. 1 suurtest eesmärkidest oli uute inimestega tutvuda.
Esimesed kaks kuud möödusid suhteliselt siinse pere seltsis, sisseelamine võttis omajagu aega ning ega ma kippunudki kohe endale hirmsasti sõpru otsima. Sain tasapisi peretuttavad oma tuttavateks, ühel hetkel hakkasin teiste aupairidega kontakti otsima. Tänaseks olen hoopis oma suurteks sõpradeks saanud inimesed, kes on üle maailma siia tulnud. Meil on feissbuukis selline grupp, world wide people in zurich, mille eestvedajaks on üks Rumeenia tütarlaps ning tänu temale on grupp tohutult aktiivne. Iga nädal alates kolmapäevast on miskit organiseeritud- after work drinks, karaoke õhtud, filmikad, peod, õhtusöögid, niisama loba ajamised, kelgutamised, matkad jnejne. Nimekiri on tohutu lai, sama lai nagu minu naeratus, kui ma jälle mõnelt sääraselt ürituselt naasen.
Minu kõige meeldejäävam üritus selle mõnusa seltskonnaga oli üks pühapäeva hommikune brunch grupi hosti Ariana ja tema peika Hansi juures. Esiteks juba see, et nemad hostisid oli maailma mõnus, sest kaht teist nii sooja inimest annab otsida. Teiseks söök oli niinii maitsev- kõik haarasid miskit kaasa ning laud oli lookas. Kolmandaks oli see mu esimene brunch, millest sai lunch, siis juba edasi munch ja lõpetasime maitsva dinneriga. Vahepeal vaatasim hulga komöödiaid ning tundsime rõõmu pühapäevast ning mitte millegi tegemisest. Mulle hirmsasti meeldib see suhtumine seal, et alati on uued inimesed VÄGA oodatud, ometi on mingisugune kindel seltskond juba väljakujunenud. Ja kõik on noored, rändajad nagu mina!
Iga päeva rännakutel jääb Šveitsi elust niimõndagi silma. Ma ei tea, kas ma olen seda juba kunagi siin maininud, aga väga muljet avaldav on siinne ühistratsport. Piletite hinnad on muidugi Eestiga võrreldes kallimad, kuid punktuaalsus on tasemel! Nimelt pole mul kordagi tulnud bussi, trammi, rongi kauem oodata, kui märgitud on (ja ma kasutan ühistratsporti kohutavalt palju). Teiseks on see tohutult puhas ning moderne. Ja üleüldse armastan ma rongidega sõitmist, sest punktist A punkti B saab nii kiirelt, isegi, et vahemaa kilomeetrites on suur. Pluss jääb ära igasugune tunne-oma-kodumaad reis!
Teiseks, šveitslased on jätnud siiani tohutult hea mulje. Nad on meeldivalt positiivsed ning huvituvad minust kui eestlasest väga. Muidugi tuleb korduvalt selgitada, et ma tulen Eestist, mitte Islandilt- saksa keeles on nende kahe riigi nimed tõepoolest sarnased. Kõige naljakam juhtum oli meie koristajaga, kes ühel hommikul tuleb õhinal minu juurde. Meie vestlus nägi välja nii:
Koristaja Sonja: Triini (thats the way she calls me :)), ma nägin su kodumaad telekast! (hästi õnnelikult)
Mina: Ohhoo, nii tore. Mis puhul ei tea see telekas oli?
Sonja: Noh, see oli mingisugune reisisaade, kus tutvustatakse Euroopa riike.
Mina: Vahva! Mis seal siis põnevat räägiti?
Sonja: Noh, et teil on seal VULKAANID, ilus saar!
Mina:... Sonja, meil pole ühtegi vulkaani seal... Ja saar pole see ka.
Sonja: Kust sa tuledki? Island?
Mina: Kahjuks ei, see kust ma tulen on Estland!
Ühtlasi tuli mul umbes nädala ajapärast, kui Sonja oli kodus natuke Eestit guugeldanud, selgitada, et ei Eestis ei räägita venekeelt riigikeelena...
Muidu on nad vahvad, kuid uusi asju ei taha kiiresti omaks võtta. Näiteks on Carlal võimatu miskit erilist süüa teha nn kapsarulle või ühepaja toitu- Marco krimpsutab ainult nina ja haarab kapist juustu ning vorstikeste järele. Pasta on ka kuumkaup!
Õnneks on veel pool aastat siin seda elukest, siis peaks juba ülikoolide poole vaatama. Saladuskatte all tuleb tunnistada, et mitmetesse koolidesse on avadlused saadetud. Sellest juba kunagi, kui ma isegi rohkem tean. Soovin teile sinna kaugele Eestimaale kauneid külmapühi ning mõnisat aasta esimese kuu lõppu! Kallid!
P.S! Viskan mõned illustratiived pildid ka siia, ometigi on mõned klõpsatud juba eelmise aasta jõuluootuses...
Triin
PÄIKEST, :)
No comments:
Post a Comment