Olen siin poole aastaga nii mõnegi teise asja enda jaoks avastanud. Näiteks on minust saanud suur müslifänn- overnight, isetehtud, poest ostetud, WHATEVER! Peaasi, et annaks müsli mõõdu välja ning mida kannatab piima JA jogurtiga süüa. Just, said õieti aru: mulle meeldib jogurtit piimaga segada. Mesi, banaan ning kaneel on ka maru olulised komponendid, et müsli saaks just eriti maitsev. Kui natukene piimast rääkida, siis siin juuakse ainult 3.5% ning mulle see kohe üldse peale ei lähe, arvestades, et ma pole kunagi aasta piimasõbra tiitlile pretendeerinud. Ja jogurtit ostetakse mingisugust kummalist- mulle pole kunagi näiteks šokolaadijogurt meeldinud. Jogurtit marjadega, mis mulle kohutavalt maitseb, siin peres väga ei aktsepteerita. Seega suure müsliisu korral tuleb mul asjad omavahel segada, mis kokkuvõttes kogu muu kraamiga segamini saab ülimaitsev!
Juustufondüü on selline asi, mida ma polnud siia tulles kordagi söönud. Esimestel kordadel see minus suurt elevust ei tekitanud, ei saanud aru, miks nad kõik nii õnnelikud on saiatükikese üle, mida natuke sulajuustu kastetakse ja siis päev läbi kõik oigavad, et küll on raske olla. Tänaseks aga, olles 6 kuud suurte juustusõprade peres elanud, pean tunnistama, et minus on süttinud fondüü leek. Muidu juustuga on siin nii, et ikka korralik käntsakas juustu peab kogu aeg külmkapis olema, sest seda süüakse söögi alla, söögi peale. Sama moodi on šokolaadiga. Ma ei tea, kuidas teistes Šveitsi peredes, kuid siin on küll šokolaad ja juust alati ostunimekirjas esimesel kohal. Või siis sai, ilma milleta nad samuti elada ei suuda.
Üks kord leidis aset naljakas toiduteemaline "kodusõda". Nimelt, oli kolmapäeva õhtu, mina tulin ujumast. Lucas magas juba ning C & M istusid diivanil, tusased näod ees. Kuna mulle ujumas hullult meeldib, siis olin ma full of good energy ning tervitasin vanemaid rõõmuga. Nemad aga manasid ette sellise feik naeratuse ning ma sain kohe aru, et miskit on valesti. Mõtlesin endamisi, et okouuu... Küsisin, siis et vouuuu rahvaaaaas, miks nii mornid? Sellisel hetkel eeldasin, et saan vastuseks: keegi on vallandatud, Lucasel on koolis probleemid või veel miskit hullemat. Aga minu suureks üllatuseks lausid need kaks nagu ühes suust: avastasime enne õhtusööki, et sai on otsas! Saad aru Triin, sai oli otsas. Ja siis järgnes 11 süüdistamine ning analüüsimine, kes viimasena poes käis...Esimene mõte oli, et WHAAAT?! Kõikide maailma probleemide seast tundub see teile hetkel heledaim?! Loomulikult, sest nad ei saanud saia süüa! See on tõsine probleem! Sellest ajast saadik on sügavkülm saiast pungil ja ei lõppe need saianaljad, KUNAGI!
Minu söögi valmistamise kohta on Marcol ikka nii mõnigi nali varrukast võtta. Nimelt pole ma just mingisugune eriline kokkaja kunagi olnud, siiski tuleb tunnistada, et siin olles puutun ma sellega üsna tihedalt kokku ning minus on tärkamas isegi selline kokandushuvi. Ja ma naudin iga päevaga üha enam pliidi passitamist. Meenutades esimesi nädalaid, siis see soov söögi tegemise järele nii suur polnudki. Ma vihkasin isegi lihtlabast hakkliha praadimist ning maitsestamisega ei saanud kunagi hakkama. Tegin üks kord peedisalatit: panin kogu oma armastuse sinna sisse, mõtlesin juba, et hakkan kokapabereid muretsema, kuid siis lõhkus M minu helesinise unistuse ühe lausega: "Soola ka panid või?" ...ja siis ma üritasin 1 kord pakipulbrist kartulipüreed teha (jep, nad usuvad siin pakitoodete võlujõusse ja kasulikkusesse), mis kukkus välja hullem veel kui üks kõige halvem kartulipuder Viimsi keskkoolis. Samas selle üle on mul isegi hea meel, jäi üks ports E-aineid Lucasel jälle söömata! Muidu nende pakitoodetega on küll kurb lugu- C teeb imemaitsvaid toite, aga on ikkagi pakitoodete usku.
Toidu teemadel võiksin ma jahvatada pikalt, sest olen enda jaoks avastanud siin mitmeid toiduaineid ning sööke, mida ma tohutult armastan ning mis mingil kummalisel kombel pole Eestis elades pähegi tulnud, et oh! ostaks! (näiteks eelnimetatud datlid ning müsli, avokaado, spinat, näkileivad, mango, kodujuust jnejne). A ja siis kraanivesi! See on lihtsalt nii normaalse maitsega ning igasuguste lisade vaba ehk Eesti munalõhnaline kraanivesi ajab mind oksele. Kraanivesi on juba 1 põhjustest, miks ma võiks Zürichis päriselt elada. Selle peale tõstan taevasse ühe klaasi kraaniveega ja ütlen: "Cheers, sõbrad! Täna juba kolmapäev, mis tähendab, et ega see reedegi mägede taga pole!
P.S! Siin on hästi kevadine ilm- päike paistab, linnud laulavad ja puud on pungas. Ma hoian iga päev pöidlaid pihus, et sedasi oleks veel umbes 3 nädalat- siis saavad ema, Luise ja Mamma Lii ka vaheldust lumehangedele ja tapvale külmale! Oh, nad tulevadki juba 15 päeva pärast, juhuuuu!
P.S2! Ma tegin selle blogi keskkooli alguses, sest paljud minu lähedased elasid sel hetkel Eesti piiridest väljas ning niimodi blogitades hoidsin nad oma eluga kursis. Tänaseks on saanud sellest Šveitsi seikluste blogi ning laiemaspildis on see hullult hea mõte- kunagi tagasi vaadates on ehk endalgi hea lugeda. Mul on siiralt hea meel, et lisaks minu lähedastele ning tuttavatele eksib siia ära ka võõraid huvilisi, kes seda ettevõtmist sajaga cheerivad. Siiski, nagu igal pool, jätkub ka siin negatiivseid kommentaare. Ehk siis, kõik teie, kes te olete mingil kummalisel kombel selle blogi pihta pahased- puhake veits jalga ja HADEMOIIIA. Minu, suvalise kolgaplixi valikud, tegemised ning kirjutamismaneerid ei peaks küll teie taevasse pilvi kandma! :) (kõlas nagu ma saaks igalt poolt rehepeksu, õnneks see siiski nii pole :D)
P.S3! Ma tegin saksa keele a1 eksami ära! :)))))))))))))) #lõputurõõm
ILUSAT PÄEVA KA KÕIGILE TÄNASTELE SÜNNALASTELE :) !!!
<3,
Triin
1 lõbus pilt minu pühapäevasest tantsuklassist!
1 comment:
Hahaha kui hästi kirjutatud! :)
Pean aga tunnistama, et üks minu esimesi oste pärast Šveitsi kolimist oli šokolaadijogurt ja reaktsioon a la "OMG KUI HEA! :| " :D
Post a Comment