Once upon a time...: D for December

Heihoo, semud! Detsember, mu lemmikkuu on käes! Zürich on ehitud talvevõlumaaks. Siinsed "christmas walksid" on hulga ilusamad kui Disneyland või mu lemmikfilm "Notebook" - tänavaid kaunistavad sajad jõulutuled, igal suuremal väljakul on jõulukuusk, mitmed kümned jõuluturud ning isegi laulev jõulupuu. Seega veedangi kõik oma vabad õhtupoolikud Zürichis, nautides seda kaunist rahu, mis tööpäeva hilisõhtul Zürichi tänavatel valitseb. Eriti teraapiliselt mõjub see siis kui päev pole kõige lõbusamalt möödunud.

Eelmine reede oli üks nendest päevadest, kus ma tundsin, et kõik läheb vussi. Juba hommik algas kummaliselt, nimelt otsustas Lucas sel päeval hästi jonnakas olla. Lohutasin ennast terve hommiku, et ära muretse, Triin, kell 12 lähed sa oma parima Šveitsi semuga kinno ja siis edasi läheb kõik kenasti. Aga ohei. Kinos selgus, et mu sõbranna oli pisikese vea teinud ning sel seansil puudusid inglise keelsed subtiitrid. Noh, mis seal ikka, mõtlesin. Seevastu Hannis nii rahulolev polnud ja me natukene läksime riidu (tänaseks on kõik hea). Hannis jalutas minema ja ka mina otsustasin, et ma istun rongi peale ja sõidan koju, sest tegelikult oli kogu päev rikutud. Ja ei läinud veel sugugi paremaks. Enne rongi oli mul 15minutit aega ja ma mõtlesin, et võtan kiirelt pangaautomaadist sularaha, et koduküla raamatupoest üks vinge raamat osta. Automaadis seisis kiri, et mu kaart on blokeeritud. Well, jooksin panka ja pärisin aru. Ega palju targemaks saanudki tähendab olukorda mul lahendada ei õnnestunud, sisuliselt olin ma ilma rahata. See aga meenutas mulle, et mul varastati eelmine nädal telefon ära ning mul oleks asendust vaja. Ühtlasi tulen üsna pea koju- mingi rahaline back-up ei teeks paha. Ja siis ma seisin seal panga ees, pisarad silmas, peas ainult üks soov: "ma tahan koju, eestisse!" Sel hetkel, kui kõik tundus nii hall ja paha süütati mu silme ees kogu peatänava jõulutuled, see oli nagu ema kallistus kõige kohtuavamal hetkel (!!!!). Ma hakkasin suurel häälel ulguma, mitte kurbusest, mis mind kaks minutit tagasi vaevas, vaid rõõmust, sest see oligi see, mida ma sel hetkel vajasin. Sealt hakkas kõik ülesmäge minema- koju jõudes oli Lucas väga armas, Carlalt sain oma emakallistuse, Marco üllatas mind uue telefoniga ning õhtul tuli kogu perekond L meie juurde, sest 6. detsember Šveitsis on oluline päev, eriti lastele.

6. detsembril saavad perekond L alati kokku meie juures, Et üheskoos Samichlausi oodata. Samichlaus on Šveitsi St. Nicolas, kes koos Schmutzliga tuleb lastele šokolaadi, mandariine ning pähkelid tooma. Eriti head lapsed saavad veel Grittibänzi (magus saiamehike) ning halbadele lastele annab Schmutzli vitsa. Meie peres halbu ega neid väga häid lapsi polnud, meie lapsed on lihtsalt head ja saivad terve aasta jao šokolaadi, pähkleid ja mandariine. Laste jaoks on see eriti oluline päev ning vitsa kardetakse väga- Schmutzli ees antakse enda parim. Muidu õhtusöök üldiselt oli maailmavahva- armastan kõiki selle perekonna liikmeid, eriti vanaema, kes on niinii siiras. Lisaks oli söök eriti delicc.. Pärast 6.detsembrit tiksub Šveitsis aeg selle 24. ootuses. Siin peres muidugi 15. ootuses, sest minu sünnipäeva oodatakse väga. Meil toimub isegi pidustsus, hoopiski 13. sõidame kolmeks päevaks mägedesse ning Triin saab elus esimest korda alla mäesuusad. Sisimas tiksub minu süda hoopiski rütmis, et saaks korraks koju, isegi, et siin on niinii hea on oma pere ikka oma!

Kui keegi seletaks, kuhu kadus aeg juuli ja detsembri vahel?! Ma tean, et aja üle heietamist ei talu keegi, aga no tõepoolest, kuhu kaob aeg... See paneb mind üha enam uskuma seda tee-kohe teooriat, sest teist võimalust ei pruugi enam tulla. Armsad inimesed, varsti näeme! Maailma kõige ilusamat detsembrikuud, olge üksteise vastu head! Ning teadke, et igast olukorrast on väljapääs (see on 1 kõige kasulikumaid asju, mida ma siin õppinud olen).

Xx,

Triin