Kõik südamelt ära!

Kuna reedene päev oli kuidagi armas ja nii palju häid emotsioone täis, tunnen ma ennast eriti õnneliku inimesena. Ma tunnen, et see, kus ma hetkel olen, siia kuhu ma oma eluvetel sõudnud olen, on kuidagi nii-nii õige. Kogu see keskkond siin Šveitsis on nii "minu-oma". Kuidagi Zürichist on saanud kodulinn, mille hingeelu tajun veits paremini, kui esimestel päevadel (kaart näpus, nutumaik suus, segaduses uskusin, et ma ei hakka seda linna kunagi päriselt armastama. Kõik tundus minusuguse maaplika jaoks niivõrd suur ja nii teistsugune). Eriti armsaks muudavad siinse muidugi need inimesed, kellega ma elan, hängin, suhtlen. 

Inimestel on minu elus olnud alati väga suur ja oluline roll. Ma ei suudaks ise vist üldse ilma teisteta eksisteerida. See ei tähenda kohe kindlasti seda, et ma oleks tallalakuja või kellegi hüpiknukk. Lihtsalt- ma pole mingisugune üksik hunt. Mulle meeldib ikka karjas rännata, mäletate ju küll kui lõbus "Jääaeg" kangelastel üheskoos oli. Vot, mulle meeldib samamoodi -SELTSKONNAGA! 

Väga palju on minult küsitud, et kuidas ma niimodi julgesin lihtsalt minema minna, kõik inimesed endast maha jätta ja päris üksinda seigelda. Noh, vastust sellist ühest ilmselt polegi- ma lihtsalt läksin, üksinda jäämisele mõtlemata. Mäletan küll, kui ühel suvepäeval kuressaare rulluisuradadel rullisin, hüppas korraks selline imelik tunne sisse- paari nädala pärast pean ma päris üksi hakkama saama. Et mis siis saab, kui mul on suur mure ja kedagi pole minu kõrval, mis siis kui ma olen nii õnnelik ja pole kedagi, kes seda minuga jagaks, mis siis kui ma... Õnneks on siin minu kõrval mind cheerimas kohutavalt tore perekond ja sõbrad. 

Elu tiksub üha rohkem jõulutaktis. Zürichis õhtul jalutades on nii kaunis, et minusugune jõuluarmastaja lihtsalt sulab. Eile õhtul hängisin paari sõberiga ühest kohvikust teise ja sõin piparkooke ning päeval tegime Lucasega kodus ise jõule. Nimelt oli meil christmas-making-off-party ehk küpsetasime jõuluküpsiseid, dekoreerisime neid ning kuulasime jõulumuusikat. Kogu see jõulutemaatika viis meie jututeemad samuti jõuludesse ning siinkohal pidin Lucasele lõpuks mainima, et ma sõidan jõuludeks oma pere juurde Eestisse. "Triin, aga kas sa siis ei tahagi kingitusi saada? Kas sa tahad, et me uue aupairi võtaksime? Kellega ma Zürichisse lähen? Kas meie ei olegi olulised? Miks su pere siia ei tule?..." See oli rida küsimusi, mis Lucas mulle pisarsilmil eile esitas. Heartbreaking, see kutt armastab mind sama palju nagu mina teda, isegi et me üsna tihti jageleme, on ta tõesti nagu väikevend! 

Ma mõtlen ise jõulutaktis edasi ja teie ka! Küpsetage piparkooke ja kallistage inimesi, tehke naltsi ja ületage piire- Mõelge väljapoole (whatever it means)! Armastan teid ja juba õige pea kohtume! 

XX,

Triinu

P.S! Pildisadu ja vabandused väga ebakvaliteetsete piltide pärast, isegi instafiltrid ei aidanud!

    Hannisega

    Maailma kõige halvem ceasari salat ja Hannisega väike deit

    Jõulumarket ja minu debüütalbumi esikaas

    Maailma ilusaima kohviku terrass

    Lucas ja jõuluküpsised

    "Palun tükk taevast" pole üldse ebatavaline küsimus selles kohvikus, sest kõik maitseb nagu heaven!