Once upon a time...: Saun, Halloween ja Puhkpillid ehk kuidas elu on!

Heihooo, armsad inimesed! Talv on käes. Võinoh, külm tuli. Talvejope on lahutamatu kaaslane ning ega kinnasteta tahagi enam uksest välja astuda. Jalgratta vahetab siin igaüks nüüd bussi vastu ning tasapisi hakkab keskmine Šveitsi kodanik ka suusavarustust tolmust pühkima, sest kuskil novembri teisest poolest hakkab hooaeg pihta. Kogu see talvehooaja saabumine ja jõulutrall meenutab mulle seda, kui palju ma igatsen SAUNA! Nimelt siin on saun ikka väga haruldane nähtus, mis minusuguse saunahundi jaoks on lausa tragöödia. Pigem on iga eramaja keldris ruum, kuhu inimesed saavad varjuda, kui tuleb sõda. Noh, selline punker rauduksega, kus ühtlasi hoitakse ka hoidiseid ja veini, et kui sõda tulebki on ka söök kohe käepärast. Meil siin on selline ruum lausa 20le inimesele, kui häda käes, võivad lahkesti ka 15 naabrit meie juurde varjendisse tulla, lahked! Naersin just ühel päeval õhtusöögilauas: "Piipl, seriously? Teil on keldris punker, aga sauna pole. Külm on igal aastal vähemalt 5 kuud, sõda tuleb võibolla iga 70 aasta tagant. Ma teeks siit omad järeldused." Lubasid mind SPA-sse sauna viia, kus ka muuseas sauna köetakse umbes kuus korra. WEIRD!
Saunast rääkides, siis mu host-isa "kütab sauna" ühes ilmselt Sveitsi kõige khuulimas puhkpilli orkestris trompetit mängides. Ühel kaunil pühapäeval oli ka minul au nende kontserdit kuulata ja ma ei pidanud pettuma- tegu on ühe haruldase koosseisuga. Kui palju te ikka olete näinud orkestreid, kus dirigent (kes antud juhul on lisaks kõigele ka mega HOT :D) vahepeal räpib või kogu orkester püstijalu gospeli soolot teeb?! Mina olin niidetud ja vahtisin neid ammulsui, sest see oli vaatemäng, kui mitte koguni teater. Õnneks tuleb neil kohe-kohe suur kontsert, kuhu ka mina ametliku kutse sain!
Teatrit saab siin kogu aeg. Pidevalt mõtleme Lucasega miskit uut välja, et oma aega sisustada. Peale selle, et ma iga päev pean bussiga, rongiga või lennukiga sõitmist imiteerima, tähistasime meiegi Halloweeni. Tegelikult pole see siin teab mis suur celebration, aga kuna poed olid täis Halloweeni kostüüme nöudis ka Lucas, et me see aasta endale kostüümid ostaks. Möeldud-tehtud. Ega see Halloween ongi üks Ameerika Mardipäev, lihtsalt eestlased näevad kommi saamise nimel natuke rohkem vaeva, kui lihtsalt öeldes Komm vöi Pomm?! Ukse tagant ukse taha käies tundsin ma ennast taaskord 13-aastasena, kui sai ikka kõvasti Marditatud, Kadritatud. Ja siiani on kommijagamine mu lemmik osa!! Selline oli minu esimene Halloween.
Küsite nüüd, et kas ka Thanksgiving on siin oluline püha. MM, nii ja naa, on mõningaid peresid, kes sellest lugupeavad, aga üldiselt on see siiski veidi too America isegi siinsetele läänepoole hoidavatele kodanikele. Aupairid tähistasid juba Thanksgivingut oktoobri lõpus, kuhu ma pidin ka minema. Aga ma ei leidnud kohta üles. See oli selline naljakas lugu, et pärast seda sama khuuli orkestikontserdit pidi Marco mind sinna sõidutama, sest see polnud üldse kaugel. Noh, siis sõitsimegi sihtkohta ja me konkreetselt ei leidnud seda kirikut, kus see aupairides thanksgivingu öhtusöök toimuma pidi. Ja sedasi jäigi minu kalkuni söömine ära, kuid me ostsime bensukast sokolaadi ja ma olin siiski rõõmus, sest see kontserdielamus kaalus köik üles.
Ja nüüd ongi veel vaid jõule oodata, teadsite et tänasest on jõuludeni vaid 50 ööd (jep, ma countdownin) ja koju tulekuni pean ma magama veel 43 korda? Vot nii, nüüd siis teate! Ilmselt esimese asjana koju jõudes kütan sauna soojaks! Kallid-musid-paid teile sinna Põhja-Euroopasse. Rändate minuga pidevalt mu mõtetes!

XX,
Triin