Sügis on täitsa käes, mis tähendab omakorda seda, et me sööme palju-palju viigimarju. Nimelt on pereisa vanematel Itaalias Chiavennas maja (seal, kus ma suvel paar päeva suvitasin), kus aias kasvab igasugu eksootilist kraami: laimid, sidrunid, viigimarjad jne. No ja siis ühel õhtul keelte koolist tulles avastasin talveaia söögilaualt suure korvi täie viigimarju ja armusin teisest silmapilgust. Nimelt minu esimene deit nende marjadega oli ühel lõunasöögil vanavanemate juures, kus lisaks Itaalia viigimarjadele pakuti ka pastat, pizzat ja Itaalia juustu, mis on isegi vaat, et parem kui Šveitis oma. Itaalia traditsioon siin peres on suur, sest pereisa isa ehk Lucase vanaisa Giuseppe on läbilõhki itaallane. Ja seda, et ta itaallane on saab tunda igal tema liigutusel. Näiteks esimest korda, kui ma teda nägin rääkis ta Lucasega mu arust nii kurjal ja karjuval toonil, justkui oleks poiss mõne jamaga hakkama saanud. Tegelikult tuli välja, et ta räägibki nõnda, emotsionaalselt ja tänaseks olen ma õppinud rahulikuks jääma iga kord, kui ta sõnad lausub ehk ei ehmata enam. Pereisa vanemad on kohutavalt toredad ning ma saan nendega väga hästi läbi (muuseas nad ei räägi sõnagi inglise keelt, seega saan oma saksa keelt praktiseerida, mis muide iga päevaga üha paremaks saab). Esialgu suhtusid nad minusse natukse ehk skeptiliselt, sest nad on sedasorti inimesed, kellel on raske harjuda uute asjadega- vanemgeneratsioon. Aga pärast kolmandat kohtumist peavad nad mind oma lapselapseks ning on mu vastu väga meeldivad.
Pastat erinevates variantides süüakse siin vähemalt 3-4 korda nädalas. Kui ma Lucaselt küsin, kas soovib lõunaks pigem makarone või kartulit, siis umbes 98% vastustest on: "Makarone!" Ja kui pastat ei ole, siis on risotto või supp, vahel ka pitsa, aga sellist eestlasliku kartuli-õgimist päevast päeva ei toimu, mis sobib mulle suurepäraselt. Teatavasti pole ma just suurim kartulisõber. Kuigi tuleb tunnistada, et Carla tehtud kartulitaigna-ploomimagustoit oli suurepärane maitseelamus! Ja Raclette (guugeldage) kartulitega on ka täitsa tip-top!
JUUSTUFONDÜÜ! Seda sööme me ka ikka päris palju, just siis kui õues on jahedam, sest fondüü söömine, see protsess, et laual on soojaõhkav fondüü-pada, tekitab mõnusa sooja kerre. Muidugi juustufondüü lõhnab minu arvates kohutavalt ebameeldivalt, aga see ei muuda maitseelamust. Ma tahan IKEAST osta fondüü seti, et siis hakata jõuludel kodus sõpru võõrustama ja päris Šveitsi juustuga fondüüd sööma. Kuidas kõlab?
Kui nüüd korra toidust kõrvale vaadata, siis võiks kirjutada jõludest. Jõule ootan ma kangesti ja see ootusärevus tehakse veel suuremaks, kui postkasti saadetakse ilusate jõulupiltidega katalooge ning näiteks IKEAS on juba päris jõulud- kõikidele näidistubadele on lisatud värvi jõuludekoratsioonidega. Ja, JUBA! Ma imestasin ka, kui 25.septembril esimese jõulukataloogi elutoa laualt leidsin, selle peal poseeris jõuluvana päkapikudega- minusugune lootusetu jõulufänn sulas ning järgmiseks pooleks tunniks olin naeltutatud sofale, kataloog näpus, sära silmis. A, mainisin ma juba, et mul on jõuluks lennupilet ostetud? ;)
Ma käisin eile, 5. oktoobril oma elus esimest korda pulmas. Küll kontvõõrana, aga siiski pulmas. Ühtlasi polnud see just traditsiooniline pulm valge kleidi ja uhke tordiga, hoopiski olid pruut ja peig sportlikes riietes ning pidu toimus ühes natuke ebatraditsioonilises maamajas. Justnimelt, meie käisime vaid peol, sest pruutpaar registreeriti kuu aja eest, tunnistajateks vaid nemad kaks. Pidu ise oli maailmavahva, kuid sellist suurt pulmatralli polnud. Hoopiski õhupalle heade soovidega lennutasime õhku, joonistasime pruutpaarile maali, lapsed otsisid metsast aaret ja vanemad lõid klaase kokku. Vähemalt saan öelda, et see oli pulm ja ma olen pulmas käinud!
Lucasel hakkab koolist vaheaeg uuel nädalal ning kestab kaks nädalat- ühe veedame koos Šveitsiga lähemalt tutvust tehes, teiseks nädalaks sõidab kutt vanavanematega Itaaliasse. See, et Lucas on Itaalias tähendab omakorda seda, et minul on puhkus, juhuuuu! :) Ja oma järgmise puhkuse pärast seda puhkust, veedan juba kodumaal kodustega kuuse ümber :)). Indrek küsis minult, et kas ma igatsen Eestit? Pean ausalt tunnistama, et Eestit ei igatse ma üldse, pigem oleks õige öelda, et ma igatsen koduseid ja sõpru. Nendest muhedatest koosviibimistest tunnen puudust, isegi, et mind on keegi õnnistanud imelise hostperega, tunnen omadest siiski puudust!
Soovin teile kaunist-kaunist sügise jätku ja olge tublid, pidage vastu kuni ma varsti šokolaadi, juustu mandiga Šveitsist saabun!
XX
Triin
<3
Carlaga pulmas
No comments:
Post a Comment