Semud! Olen tänaseks Šveitsi päikse all peesitanud kuu aega ning endiselt on emotsioonid laes. Vahel ärkan öösel üles ning ehmatan pool surnuks, sest ma ei saa aru, kus ma olen. Natukene aga unesegadusest toibudes kihistan patja naerda: "Triin, sa oled Šveitsis!" Kogu aeg tahaks käed taeva poole sirutatult, lilleaasal päikese poole keksida, kilgates, horisondil lumised mäetipud, teate küll, nagu "Helisevas muusikas".
Endiselt on ilmad suvised! Ometi hakkavad hommikud minema päev-päeval üha kargemaks ning õhtul õues olles igatsen teinekord oma värvilisi villaseidsokke. Sügis hakkab saabuma, imelik, aga mul on selle üle sisimas isegi heameel. Ja teate, miks? Sest siis tuleb kohe-kohe ka talv ning saab minna suusatama- kelgutama, mis on Šveitsis kindlasti eriti tuus!
Lapsed käivad siin alates 19.08 koolis ning minu ja Lucase päev hakkab juba kella 7st, et 8ks kenasti kooliteel olla. L läks esimesse klassi ning minu suureks üllatuseks oli esimene koolipäev nagu iga teinegi va see, et lapsevanemad viibisid lastega esimeses koolitunnis. Age ei mingisugust pidulikku aktust, ei mingeid lilli esimesele õpetajale, pole neil aabitsat ning torti ka ei saanud. Esimese koolipäeva traditsioon Eestis on ikka üleprahi armas!
Kui te küsite, mis mina teen sel ajal, kui mu maragratist hoolealune koolis tarkust omandab? No jah, ega ma suurt midagi teegi, vahel ehk tõmban tolmuimejaga põrandad puhtaks, õpin saksa keelt ning valmistan lõunasöögi (mille harilikult on pereema juba eelmisel õhtul valmis teinud, mul jääb üle vaid pann tulele panna...). Lõunat söövad lapsed kodus, siis lähen Lucasele koolimajja vastu, tuleme koju, sööme ning kolmel päeval nädalas jätkuvad tunnid ka pärast lõunat. Kui aga pärastlõunal enam tunde pole põrutame Lucasega Zürichisse või kuhuiganes, peaasi, et rongiga, sest ta armastab ronge! Mina ka!
Üldiselt siinse perega on nii, et me oleme väga lähedaseks saanud. Tõesti, ma ei oskaks paremat hostpere soovidagi. Minu jaoks on hästi oluline, et ma tunneks ennast siin mugavalt ja ausaltöeldes ma tunnen ennast nagu omas kodus. Ma olen neilt kuuajaga juba nii palju õppinud ning ehk aasta lõpuks oskan ma ka hästi süüa teha. Nemad minult ka- näiteks sai pereema teada, et juustukooki on võimalik teha philadelphia toorjuustust ja ei pea selleks kitsejuustu sulatama.
Ja nüüd ühe suursündmuse juurde! MA KÄISIN KA ROBBIE WILLIAMSIL JA OLEN SIIANI FULL OF GOOD EMOTIONS! See oli sajandi show koos suurepärase bändi ja artistiga. Robbie on meelelahutaja suure algustähega! Lisaks nägin ka Olly Mursi, kes samuti polnud mingi lihtne poiss. Tervitaks siinkohal Chrissut! :D
Saadan teie poole suured südamed ja šokolaadised musisuud ja soovin, et peaagi algav kooliaasta oleks teil sama ilus nagu Šveits ja "Helisev muusika".
Triin
Juuuuustukook!
No comments:
Post a Comment