Triin lõpetab kooli, aga enne veel...

Kevad on! Kui keegi pole veel juhuslikult märganud. Õues on juba nii soojaks läinud, et talvevarustus leidis oma koha garderoobi tagumistes kastides ning kevadjakikesed teenivad mind nüüd paar kuud kenasti. Lumi sulas justkui võluväel, tarvitses haldjal vaid võlukeppi sahistada, kui... Õhus on nii palju elektrit tegelikult, seoses eksamitega. Idee poolest pole ju midagi karta, kõik on läbi saanud, miks ei peaks minagi?! Aga olgem ausad, pressure is on. Ja pabistamine ning ülemõtlemine jookseb mul veres. Kõige rohkem muretsen selle pärast, et ma lihtsalt jooksen eksamil omadega kokku, satun lühisesse, ning sealt juba ennast välja rabeleda... Tegelikult põen kõige rohkem geograafia eksami pärast, mida ma totu ei taibanud juba eelmine aasta ära teha. Ei tea, mis tuuled mul siis puhusid. Ja muidugi inglise keele suuline, see on see koht, kus mu aju lihtsalt lõpetab tootmise ning ilusa selge inglise keele asemel tuleb mul suust, vaid rämps, pausidega kokutav rämps. Minu eksami valikutest saab lugeda kunagisest postitusest :D.
On tegelikult veel palju head peale eksamite. Ja headest asjadest mulle meelib kirjutada. Nimelt 12.-14. aprill oli Kolga Kohal- olijatel võimalus osavõtta vabariiklikust kooliteatrite festivalist. Selline pakkumine tuli meile suhteliselt viimasel minutil. Nagu ehk mõned on tuttavad, siis selliste viimase hetke pakkumistega kaasneb kiire, tõhus ning aktiivne prooviperiood, tuleb valmis olla ka pühapäeva hommikul 7.45. Jep, meie olime valmis. Muuseas sellega on veel see lugu, et eelmine õhtu pidas herr Ruudi oma sünnat ning rahvas oli meil. Oli meeleolukas ning vahva sünna, kuid unetunde oli null ning proov koputas uksele. Eks see proov kujunes selliseks loiumiseks, aga kui vaja, siis suudab kohal- olija ennast kokkuvõtta. Kõik vabariiklike nimel! Kogu see, võib öelda ka pisut ekstreemne prooviperiood, tasus ennast ära, sest etendus "Kristofer" sai laureaadiks!
Siis oli vahepeal keskkooli tüdrukute võrkpalli harjukad Kuusalus, kust neiud Kolgast said kolmandaks. Ütleks, et see oli suur ja hea üllatus, sest me tegelikult läksime sinna null ootustega. Ju siis mängis päev meie kasuks.
Noh, ja siin ma nüüd siis istun, mõtlen, et küll on tore see kevad. See nädal on mu elu viimane nädal Kolga Keskkoolis. Viimased tunnid koolipingis, viimased tunnid selles toredas klassiruumis toredate kaaslastega. Viimased tunnid toredate ja vähem toredate õpetajatega... Kurb on, sest tegelikult see aeg seal koolis on olnud maailma vahva. Ilmselt kohale jõuab see kõik mulle alles lõpuaktusel, siis kui üks ring saab päriselt otsa. Nutan jõe! Aga nagu preili Õigemeel oma popis eurolaulus laulab :" Mis möödunu jäägu kaugele, et uus saaks taas alguse."
Küll nüüd alles latrasin, aga siis on jälle tükiks ajaks süda rahul. Tore on, et te ikka loete. Veel toredam on, et isegi Kesamutt siia satub! Tervitused Londonimaale!

Olge khuulid! Piiis!

XXXXX

P.S! Pilte minu esimestest maasikatest, etendus "Kristoferi" cast oma udupeene rekvisiidiga ning üks vahva pilt minust ja Assost Ruudi sünnal. Tervitaks selle viimasega Rahelit, kes sa magad mu voodi all iga öö ning seda Rahelit, kes magab sepaperes iga öö, aga on samas nii lähedal! Miss you, girl! :D